Aasta sõja algusest. „Tütar küsib iga päev, millal saab jälle koju minna“

„Põgenedes mõtlesin ainult seda, et kõhubeebil oleks hea ja Annaga kõik korras. Ei olnud aega hirmu tunda,“ räägib ukraina sõjapõgenik ja kahe lapse ema Ljudmila, kel täitub Eestisse põgenemisest peagi aasta.

Kohtun Ljudmila ja tema tütardega meie ajakirja­toimetuses, sest pere elab ühiskorteris, kus on ruumi vähe ja külalisi kutsuda oleks ebamugav. Naine saabub otse kolmetunnisest eesti keele veebitunnist. Selliseid tunde on tal ja paljudel teistel ukrainlastel nädalas kolm. „Oskan eesti keeles öelda, mis mu nimi on, tunnen numbreid, värve, toiduaineid,“ loetleb Ljudmila.

7. märtsiks on Ljudmila elanud Eestis aasta. „Kui sõda algas, olin 22. nädalat rase. Meie pere oli väga õnnelik, et peagi pidi sündima veel üks pisike tüdruk.“ Nii nagu miljonite teiste ukrainlaste puhul, lõi sõda nende elu aga hetkega uppi.

Ivan tõi Ljudmila ja Anna autoga Poola piiri äärde. Ljudmila möönab, et rasedana põgeneda oli emotsionaalselt ja füüsiliselt raske.