KRISTIINA BLOGI | Lennureis beebiga - kas õudusunenägu nii kaasreisijatele kui vanematele või vahva vaheldus?

Olen olnud terve elu tohutu reisisõber ja igatsen siiani pidevalt uusi maid avastama. Viimasel lastevabal kevadsuvel oma elus, vahetult enne rasedaks jäämist seiklesin näiteks Maltal, Saksamaal ja Taiwanis. Pärast laste sündi võitlevad minus mugavustunne ja reisihimu. Ühelt poolt kardan ootamatuid olukordi, mis ei laseks pisikestel lõunaund magada või sunniksid lausa öösel üleval olema, teisalt tahaks ka neile pakkuda nohusel ajal sooja päikest...

Kui Frida oli 7-kuune otsustasime teha tema esimese lennureisi. Otselend kestis 2,5 tundi ning reisile minnes oli see täpselt ühe tema päevaune ajal. Kuigi ta ei olnud umbes pool aastat maganud päeval teisiti kui liikuvas vankris, otsustasime riskida. Ausalt öeldes ma ei mäletanud oma lugematutest lennureisidest lõputult nutvaid beebisid. Jah, mõnikord mõni tõesti virises mõnda aega, aga ei midagi hirmsat – vähemalt kõrvaltvaataja jaoks. Ja kui palju oli meil tuttavaid, kes väitsid, et lennukis jäävad kõik lapsed kohe plõks! magama.

Lennukisse jõudes saime minu mäletamist mööda päris palju positiivset tähelepanu, kaasreisijad lehvitasid-nunnutasid ja olid üleüldse pigem rõõmsalt meelestatud. Minu ja elukaaslase omavahelised pilgud ja mõtted proovisid sama teha. Kaks ja pool tundi, see pole ju midagi, eks? See pole ju mingi igavik... Esialgu läkski täitsa toredasti. Laps uudistas kaasreisijaid ja nemad ajasid rahulikult omi asju. Uneaeg oli juba peal. Minu kaval plaan lennuki õhkutõusu ajal beebi rinnale võtta ja unele suigutada läks aga paraku vett vedama.