Üheotsapilet sünnitusjärgsesse depressiooni. Kuidas tulla toime teiste emade pideva hukkamõistuga?
Lapsevanemaks olek on nagu igavene kadalipp täis lõputuid ohte teha midagi „valesti“: sünnitada, toita, kasvatada, magama panna, ravida... Kui me milleski „eksime“, võime saada kaela teiste lapsevanemate hukkamõistu. Ja otsatu süütunde.
Mäletan liigagi eredalt oma laste esimesi elunädalaid. Mäletan tunni kaupa magamist, sest beebit oli vaja enne ja pärast imetamist kaaluda ning valmistada puudu jäänud koguse jagu rinnapiimaasendajat. Mäletan nutmist ja ahastamist, sest totaalses magamatuses ja hormoonide möllus on väga lihtne tulema „kõik või mitte midagi“ mõtlemine: kui ma ei saa last täielikult rinnapiimatoidule, on tema tervis eluks ajaks tuksis.
Nüüd näen, et oleks hädasti vaja ka teist poolt – kinnitust, et see on okei, kui värske ema proovis ja proovis, aga asi ebaõnnestus. Sest kui seda kinnitust ei tule, on üheotsapilet sünnitusjärgsesse depressiooni sama hästi kui ostetud.
Sa sünnitasid valesti
Anni on 4- ja 2aastase lapse ema ja tema mured algasid sellest, et esimene sünnitus ei tahtnud ega tahtnud alata. Nädal pärast tähtaega sai naine saatekirja sünnituse esilekutsumisele. „Alguses sain arstidelt kiita, et hingasin õigesti ja sain valudega hakkama, aga avatus siiski ei suurenenud. Proovisime ka epiduraalanalgeesiat, seegi ei aidanud. Lõpuks läks erakorraliseks keisriks.“