Henry kolumn: kas enda täitmata eluunistused peaks laste õlgadele panema?

Mul on üks mõru pill, mida on pisut raske alla neelata. Nimelt saan ma järgmisel kuul aasta vanemaks. Jäärana püüan ma sellele meeleheitlikult vastu puksida, aga igal aastal, kui ma enda sünnipäeval ärkan, olen taas aasta vanem. Ja ma olen juba nii soliidses vanuses, et kui mõni 25aastane näitsik naeratades vanust küsiks, valetaks ma end paar aastat nooremaks. Sest nii vana olen.

Mõru olla on mul aga seetõttu, et pean lõpuks omaks võtma, et profikorvpallurit ei saa minust kunagi. Nii palju kui ma ka ei sooviks, selle unistuse võin lõplikult maha matta. Vanus lihtsalt ei luba. OK, sada liigset kilo ja fakt, et ma olen korvpallis koba, on ka seda mõjutavad faktorid. Aga kui nendega saaks veel midagi ette võtta, siis vanuse vastu ei saa. Nii ei jää mul muud üle, kui seada lastele lootused ja ootused, et nemad kasutaks oma potentsiaali. Kuid sellega on üks jama -