Ka meestel esineb sünnitusjärgset depressiooni. „Ma polnud isaduseks valmis. Mõtlesin, kuhu end mässinud olen“

„Olin kogu aeg tige. Ma ei olnud vihane ei naise ega lapse peale. Mind ajas närvi see olukord. Ma ei saanud magada ja laps muudkui röökis. Mõtlesin, kuhu ma end mässinud olen,“ kirjeldab Mathei paljudele tuttavat algust. Tunnete virvarr viis ta raseduskriisinõustaja juurde, kust ta ka palju abi sai.

„Tahaksin oma lugu jagada just sellepärast, et sain palju praktilisi nõuandeid, mis mind päriselt aitasid,“ ütleb pianist Mathei Florea meie kohtumise algul. Praegu kasvatab ta koos elukaaslasega aasta ja kolme kuu vanust poega ning suudab oma elu kõiki aspekte nautida. Veel aasta tagasi see nii ei olnud.

„Meil oli alati kokkulepe, et lähen sünnitusele kaasa,“ räägib Mathei, ent tunnistab, et lapsega esimest korda kohtudes ei tundnud ta isaarmastust. „Istusin tühjas palatis – käes poeg, kellega ei tundnud mingit seost ja keda ei osanud hoidagi. Tegin selle asja lihtsalt ära