Kristiina blogi | „Sama pere lapsed, aga nii erinevad. Üks armastab mu laulmist, teine hakkab selle peale nutma“

Mul on kaks tütart, Frida saab varsti viieseks ja Esme on peaaegu pooleteist-aastane. Kui noorem laps sündis, tundus meile elukaaslasega, et ta on välimuselt täielikult oma õe koopia, kuid mõne kuu möödudes hakkas ta aina rohkem enda nägu minema ning hetkel tunduvad nad meile ikka väga erinevad. On hämmastav jälgida, kuidas samade vanemate pealtnäha samades tingimustes kasvavad lapsed ei ole mitte sarnased, vaid täiesti erinevad, isemoodi isiksused.

Noorem tütar on hetkel jõudnud arenguetappi, mida vanema puhul sai iseloomustada lausega „Emme läheb ära!“. „Emme läheb ära!“ ütles Frida mulle igapäevaselt vastuvaidlemist mittesallival toonil. Ta tahtis ise teha seda ja toda. Ta ei tahtnud minu abi, ma segasin teda. See oli ühtpidi naljakas ja samas tore ja natuke kurb ka. Ja ma olin ikka täielik kanaema, sest piilusin ühtelugu salaja ukse vahelt, et ega ta kukkuma hakka, kui oli mõlemad jalad ühte püksisäärde surunud ja siis kõndima suundus. Esme on emme abi suhtes leplikum, aga näitab siiski üles suurt loomingulisust riietumisel, olles suuteline korraga selga-jalga-kaela ajama kolm paari pükse, neli pluusi, kaks mütsi ja paari kindaid ning sokke.

Maailm on lõuend

Mul endal puudub igasugune kunsti- ja käsitööanne ning oma lapsi olen selles vallas arendanud nii, et annan neile aeg-ajalt joonistusvahendid kätte ja lasen omasoodu toimetada. Kui Frida puhul oli laps ise häiritud juba üle paberiääre käivast pliiatsijoonest ning tal pole kunagi arvatavasti pähegi tulnud maalida täis meie kodu seinu või põrandaid, siis Esme on hoopis teisest puust. Paberileht – ükskõik, kui suur, olen pakkunud ka lahti rullitud tapeeti – jääb tema jaoks alati liiga väikseks ning näib, et tal tekib silmadesse kelmikas helk kohe, kui kusagilt vildika kätte saab. Kõik korrad, kui ta on joonistusvahenditega hetkeks omapead jäänud, on lõppenud küürimisega.

Õhtune laululind

Üks naljakamaid erinevusi minu tütarde vahel on suhtumine laulmisesse, täpsemalt minu laulmisesse. Esme millegipärast ei taha üldse, et ma seda teeks ja hakkab tihtipeale esimeste nootide peale isegi nutma. Samas olen aru saanud, et vanaema või issi puhul ta niimoodi ei reageeri. Frida oli aga väiksena totaalne laulusõber ja seda eelkõige magamaminekuga seoses. Õhtuti läks vahepeal see uinumine eriti pikaks, rohkem kui tunniseks. Ja magaja ootas, et talle lauldaks pausideta kogu see aeg. Kui laul lakkas või sõnade asemel tekkis ümin, anti valjuhäälselt oma rahulolematusest märku. Suu juba vahutas ja lõualuud valutasid, aga Frida ei halastanud.

Mingil ajal olin külmetunud, kurk oli nii valus ja see oli ikka paras piin. Kuulutasin elukaaslase agitatsioonil välja kasinuskuuri – igal õhtul maksimaalselt kolm laulu. Pärast kolmanda lõppu tuli tuttav protest. Püüdsin siis mesihäälselt seletada, et kolm laulu on lauldud ja nüüd tuleb tuttu jääda. Seepeale alustas magaja (pärast mitmeid protestiaktsioone) ise laulmist. Mõned fraasid olid tal täiesti õigete sõnadega selged, teised olid tõlgitud ainult talle arusaadavasse keelde. Mina surusin võrevoodi ees naeru maha ja samas püüdsin ise mitte magama jääda. Oli mitmeid hetki, kus silitasin juba tuhandendat korda lapsukese selga, ise käsipõsakil pooltukastades. Ja siis vajus küünarnukk põlvest mööda ja pea käis kolksatades vastu voodit. Selline emme-hetk.

Peaasi, et lastest kasvavad head inimesed

Ma tean, et õdede omavaheline võrdlemine ei ole kuigi kasulik ega mõttekas. Mõningane statistiliste arvude kõrvutamine on minu jaoks lihtsalt huvitav – et kui pikad ja rasked nad teatud vanuses olid. Teisalt paelub mind nende kui isiksuste väljakujunemise jälgimine. Üldiselt ju räägitakse laste saamisest, aga tegelikult tekitame me sealjuures maailma juurde uusi väikesi inimesi, kes kasvavad kiiresti suureks, on oma mõtete-tahtmiste-unistustega ning hakkavad meid ümbritsevat ilma omamoodi mõjutama. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui mu tütardest kujuneksid äärmiselt erinevad isiksused, peaasi, et nad oleksid sealjuures ise eelkõige head inimesed.