Sünnituslugu. „Nägin ämmaemanda näost, et midagi pole päris õige... Teadsin, et niiviisi, nägu ees, beebi tulla ei saa“

Kui minult küsitaks tütre sünniloo peamist sõnumit, oleks see: „Usalda oma beebit!“ Kui selgus, et mu laps oli sünnituskanalis sirutusseisus, olin valmis juba keisrilõikele minema, kuid läks teisiti.

Meie Andraga (11 k) esma­kohtumise lugu sai alguse aasta tagasi 19. märtsi hommikul, kui päev enne tähtaega tekkis mul tunne, et äkki täna. Olin viimastel nädalatel seda tunnet kogenud pea iga teine päev. Sel päeval pani miski mind aga telefoni haarama ja Siiri Põllumaale helistama. Olin palunud Siiri sünnituse juurde tasuliseks ämmaemandaks. Olles ise ämmaemandaks õppinud, teadsin teda kooliajast. Temast õhkuv rahu ja soojus oli täpselt see, mida vajasin.

Kella kahe paiku saime haiglasse, kus jalutasin koridoris ringi, sest vabu sünnitustube polnud. Pärast kella nelja oli aeg vaadata, kui palju emaka­kael avanenud on. 7 cm, päris hea. Teadsin, et enam pole palju minna. Ometi nägin Siiri näost, et midagi pole päris õige. Ta kutsus kohale arsti, kes kinnitas ta kahtlusi.