Õpime armastust tundma just oma lapsepõlves, hoolimata sellest, milline on meie kodune elu

Kuidas õppida tundma armastust oma lapsepõlves ja pereringis? Bell Hooksi teosest „Kõik armastusest“ leiab palju häid nippe selleks. Avaldame ühe katkendi raamatust.

Õpime armastust tundma just lapsepõlves. Hoolimata sellest, kas meie kodune elu on õnnelik või murerohke, perekond toimiv või probleemne, on tegu algupärase armastuse kooliga. Mulle ei meenu, et oleksin kordagi palunud vanematel armastust defineerida. Minu lapsenägemuses oli armastus hea tunne, mis tekib, kui pere kohtleb sind nii, nagu oleksid tähtis, ja kui sina kohtled neid samal viisil. Armastus seisnes ikka ja alati ainult heas tundes. Kui meid varajases teismeeas löödi ja öeldi, et karistus „on meie endi huvides“ või „teen seda, sest armastan sind“, sattusime õdede-vendadega segadusse. Mis poolest pidi karm karistus väljendama armastust? Nagu lapsed ikka, teesklesime, et lepime selle täiskasvanute arusaamaga; ent südames teadsime, et asi pole õige. Mõistsime, et meile valetatakse. Nii nagu siis, kui täiskasvanud seletasid pärast karmi karistust, et „see teeb mulle veel rohkem haiget kui sulle“. Laste meeles ja südames ei muuda armastuse mõistet miski segasemaks kui vaenulik ja/või julm karistus täiskasvanutelt, keda nad õpetuse järgi peaksid armastama ja austama. Niisugused lapsed õpivad varakult armastuse tähendust vaidlustama, igatsema armastust, ent samal ajal kahtlema selle olemasolus.

Teisalt on tohutult palju lapsi, kes kasvavad veendumuses, et armastus on hea tunne, neid ei karistata, vaid lubatakse uskuda, et armastus seisneb üksnes vajaduste rahuldamises ja soovide täitmises. Nende laste arvates ei seisne armastus selles, mida neil endil on anda, vaid on enamasti miski, mida saada. Kui niisugustele lastele lubatakse liiga palju kas materiaalses või käitumuslikus mõttes, on samuti tegu hooletusse jätmisega. Ehkki neid lapsi pole kuidagimoodi väärkoheldud ega unarusse jäetud, mõistavad nad tavaliselt armastuse tähendust täpselt niisama häguselt kui hooletussejäetud ja emotsionaalselt hüljatud kaaslased. Mõlemad rühmad on õppinud seostama armastust eelkõige hea tundega, piitsa ja präänikuga. Enamikule meist on varajasest lapsepõlvest saati kinnitatud, et meid armastatakse, kui meie teod on vanematele meele järele. Samuti õpetati meid armastust väljendama, kui vanemad käituvad meile meelepäraselt. Kasvades seostavad lapsed armastust pigem tähelepanu, helluse ja hoolega. Nende silmis jagavad vanemad, kes püüavad nende soove täita, ikka veel armastust.

Lapsed igast ühiskondlikust klassist räägivad, et armastavad oma vanemaid ja nemad armastavad lapsi vastu – ka need, kellele tehakse haiget või keda väärkoheldakse. Kui väikestel lastel palutakse armastust defieerida, möönavad nad enamasti, et tegu on hea tundega, „nagu siis, kui sööd midagi, mis sulle väga maitseb“, eriti, kui tegu on su lemmikuga. Nad ütlevad näiteks: „Minu emme armastab mind, sest ta hoolitseb minu eest ja aitab mul kõike õigesti teha.“ Kui küsida, kuidas tuleb armastada, räägivad nad kallidest ja musidest, lahkusest ja hellitustest. Arusaam, et armastus seisneb oma tahtmise saamises, olgu see siis kallistus, uus dressipluus või reis Disneylandi, kujutab endast mõtteviisi armastusest, mis takistab lapsi omandamast sügavamat emotsionaalset mõistmist.

Meile meeldib kujutleda, et suurem osa lapsi sünnib kodudesse, kus neid armastatakse. Aga seal ei saa valitseda armastus, kui lapsevanematest täiskasvanud ei oska armastada. Ehkki paljud lapsed kasvavad üles kodudes, kus nende eest mingil määral hoolitsetakse, ei pruugi seal alati armastust kohata ja mõnel juhul isegi mitte aeg-ajalt. Perekonda süüdistavad igast klassist, rassist ja soost täiskasvanud. Nende lood peegeldavad lapsepõlvemaailmu, kus armastusest jäi vajaka – kus lokkasid kaos, hooletussejätmine, väärkohtlemine ja sund.