KRISTIINA BLOGI | Pingutasime ja panustasime mehega mõlemad pärast lapse sündi, aga ei tundnud, et teine seda näeks-hindaks

Kui kuskil viis ja pool aastat tagasi teada sain, et olen esmakordselt elus lapseootel, ootas mind ees suur teadmatus. Välja arvatud muidugi asjade puhul, milles olin otsekohe raudkindel, nagu näiteks see, et lapse saamine küll kuidagi paarisuhet mõjutama ei hakka. Lubage naerda, lubage nutta ja siis veel kord naerda...

See kõik algas juba kõhubeebi-ajastul. Mina elasin läbi tohutuid iiveldusi lootuses, et sisikond tuleb ise liftiga üles. Muideks, seda ei juhtunud mu kahe raseduse jooksul kordagi, kuigi oleks vast leevenduseks olnud. Mina paisusin samal ajal konstantselt kuuldes, kui väike mu kõht on (veel üks asi, mille pärast igaks juhuks muretseda).
Mina lugesin raamatuid beebiootuse, sünnituse ja muu säärase teemal. Elukaaslasele tegin aeg-ajalt lühikokkuvõtteid või käskisin mõne lehekülje ise läbi lugeda.

Ühesõnaga, mina tegelesin beebinduse ja emaduse ja tohutu elumuutusega juba mitu-mitu kuud enne, kui see elukaaslase elu veel reaalselt mõjutama hakkas. Kui meie esimene tütar sündis, jõudis kätte õpikunäide kodusest emast ja (üle) töötavast isast