Inna mõtted erivajadusega lapsega. „Ta ei oska öelda „emme,“ aga suudab tunda rõõmu. Ta pole enam lihtsalt keha, milles pole minu last“

„Üks erivajadusega laps pidavat olema kolme eest. Aga mul juba on kolm last!“ mõtlesin, kui selgus, et meie teine poeg ei arene, nagu peaks.

Keegi ei ole valmis uudiseks, et ta lapsel on erivajadus. Sellest päevast alates, kui taoline uudis kukub, on tulevik ennustamatu. Kas mu laps saab tulevikus iseseisvalt hakkama? Või pean elu lõpuni ta eest hoolitsema? Aga mis temast saab, kui minuga midagi juhtub? Kõik need küsimused tekitavad hirmu ja hirmsaim on teadmatus.

Pealtnäha oli meil väga tore elu ja äge pere. Elasime Tallinnas, käisime reisidel, investeerisime, töötasime. Elule lisas särtsu otsus kolida kahe pojaga Viljandisse ja saada pesamuna. Kui saime poisid uue lasteaiaga harjutatud, võtsin end kokku ja läksin oma kõhklustega lasteaia eripedagoogi juurde. Palusin tal oma nooremat, toona kahest poissi jälgida. Möödus kuu ning ta kutsus mind lasteaeda ja teatas, et mu kahtlustel võib olla tõetera sees – on märke,