22.04.2023, 19:00

Üllatusbeebi võttis rajalt maha. „Tundsin, et mul ei ole talle midagi pakkuda ja küsisin talt mitu korda, miks ta tuli...“

„Mul võttis pea kaks aastat, et hakkaksin oma kolmandat last armastama,“ tunnistab kolme väikelapse – kahe IVFi ja ühe loomulikul teel saabunud üllatusbeebi – ema.

Birgit Tammeleht

FOTO: Kristel Karp

Kaks last olid minu unistus lapsest peale. Kui sain teada, et loomulikul teel me abikaasaga omavahel lapsi ei saa, tundsin, kuidas minult võeti mu elu unistus. Väliselt võis arvata, et olime ideaalne paar – noored, hea palga ja aktiivse seltsieluga ning kõrvuni armunud.

Kui pärast kolmandat IVF-katset testil kaht triipu nägime, oli meie rõõm kirjeldamatu. Ka teine laps saabus meile tänu teadusele.

Elu kahe väikelapse emana oli mulle oma kaoses ideaalne. Kõik tundus hea ja tulevik neljaliikmelise perena helge. Kuni ühel õhtusöögil lemmikrestoranis oma lemmikveini nautida püüdes ei leidnud ma selles midagi nautimisväärset. Kui ühe hommikuse oksendamise suutsin toidumürgituse kaela veeretada, siis järgmiste sarnaste hommikute järel suundusin apteeki rasedustesti järele. See osutus positiivseks. Aga kuidas? Meile ju öeldi, et me ei saa loomulikul teel lapsi! Kas meile valetati? Ma ei mõistnud, miks ma ei suuda sellest rasedusest rõõmu tunda. Tundsin end räpasena, kui leidsin end mõttelt, et ma pole uue lapseootuse üle just üleliia elevil