Kas üksiklaps = ärahellitatud laps? „Laps vihkas lasteaeda, kuna seal peab jagama ja teistega arvestama“

Mitme lapsega peres õpivad lapsed asju jagama, sest muudmoodi pole võimalik. Ühe lapsega pered sellele lootma jääda ei saa. Kuidas kasvatada ka üksiklapsest empaatilist inimest, kes teistega arvestada oskab?

Olen ise kasvanud ainsa lapsena ja mul on endal üks laps, kuuene Jakob. Olin küll ainus laps, kuid see ei tähendanud, et ma saanuks kõik, mida soovisin, sest polnud lihtsalt võimalusi. Lapsepõlves kuulsin aga pidevalt: „Ainuke laps jah? Kindlasti ärahellitatud!“ Tunnistan, et need ütlused tegid haiget.

Olen oma lapsele jagamist õpetanud ise – ausa ja vahetu suhtluse kaudu. Nii mina kui ka lapse isa suhtleme Jakobiga alati kui võrdsega, olgu teemaks asjade jagamine või see, kust tuleb raha. Lisaks kasutan palju tunnete peegeldamist, mistõttu poeg mõistab, et tema tunded on olulised. Samas rõhutan enda heaolu tähtsust ning annan teada, kui olen rõõmus, kurb, väsinud.

Alati kõik siiski loodetud rada pidi ei lähe, isegi kui püüad olla teadlik vanem. Pealinnas elaval Dorisel on poeg Aron (5,5), kes on ta ainus laps. Doris, kes oli koroonaajal pikka aega lapsega kahekesi koju sunnitud, tunnistab, et pole last asjadega üle kallanud, kuid poja vanuse­vahemik 2–4 aastat oli neile keeruline. Aronil polnud võimalust kellegagi asjade jagamist harjutada ja talle ka ei sobinud asju jagada. Aronile on väljakutseks suhtlus – tal on raske