KRISTIINA BLOGI | Kui beebi võrevoodiga teise tuppa kolisin, sain teistelt emadelt hukkamõistu. Aga me kõik tahtsime ju magada

Uneteema on üks populaarsemaid ja samas polariseerivamaid teemasid kogu lastekasvatuse universumis. Ühelt poolt tekitab vähene uni loomulikult nii emale kui ka kogu ülejäänud perele stressi, samas on ühiskonna ootused beebide ja väikelaste unele suuresti ebareaalsed ning survestavad lapsevanemaid pöörduma unekoolitajate poole kohe, kui päriselu õpikunäidetest erineb. Une ümber on ehitatud hiiglaslik tööstus, mis esmalt tekitab probleemi (su laps ei maga piisavalt palju/õiges kohas/õigel viisil!) ja seejärel asub seda (sinu raha eest) lahendama.

Öeldakse – magab nagu beebi. Esiteks, kohmakas anglitsism ja teiseks äärmiselt vale võrdlus, sest eelkõige peetakse selle väljendiga silmas pikalt, rahulikult ja välistest ärritajatest segamatut magamist. Jah, ka mina tean mõnda üksikut õpikubeebit, kes juba paarikuisena suudavad õhtust (vara)hommikuni tududa, ei lase end segada kõrvaltoast kostvatest helidest ja/või uinuvad ise oma voodis, ehk isegi oma toas. See olekski nagu ideaal ja eesmärk, mille poole püüelda, mis siis, et ajalooliselt pole lapsed kunagi niimoodi maganud.