Taavi Eilat: ka isa on lapsevanem, kellel on kohustusi, mida täita. Temalt ei pea küsima „Aga kus ema on“

Kui vanemail on lapse­kasvatamise vastutus võrdselt jagatud, ei tee see ema rongaemaks ega lapsega kodus olevat isa sangariks.

Mind panevad imestama pilgud ja hinnangud, nagu oleks seetõttu, et ma olen kodus ja kasvatan last, meie peres midagi ebatavalist, lausa ebanormaalset. Ühe sellise kogemuse sain mullu suvel. Olin sõbraga paaripäevasel ratta­matkal ja lõpetasin selle üle lenksu oksendades, sest viiruslik oksetõbi, mis koju jäänud Hõbel juba varem ennast ilmutas, sai mu kätte. Naasin koju planeeritust varem, aga sain haigusest tegelikult võitu juba 12 tunniga. Mina sain, ent Hõbe ikka veel mitte.

Järgmiseks hommikuks oli palavikus Hõbe loid ja perearsti nõuandeliinilt saime soovituse minna lastehaigla EMOsse. Pärast vereanalüüsi ja mõningast ootust võttis arst meid vastu. Ja kuigi Hõbe oli hommikuse vahetuse esimene patsient, oli meditsiinitöötaja juba mõnusalt tõre.