Eva Kolditsa kolumn | Äärmuslikus olukorras on iga ema oma lapse kaitsmiseks kõigeks valmis

Aastaid tagasi juhtus Himaalaja mäestiku jalamil selline lugu: ahvipoeg istus ema kõrval kivi­nukil ja valmistus hüppeks. Kahjuks hindas ta oma võimeid veidi üle ja tõukejõud ei lennutanud teda eesmärgini. Kiledalt kisades jäi ta ühe nuki külge rippuma.

Emaahv otsis oma kõhu pealt samal ajal kirpe, kuid reageeris kohe poja kisa peale vägeva häälitsusega ja see oli ilmselgelt suunatud minule – ainsale ohule, kes tema arvates mägedes tema imetabast last varitseda võis.

Järgmisel hetkel hakkas iga puu otsast, kivi tagant, praost ja mulle tundus, et isegi maa alt, välja ilmuma suuri ahve – kõigil kähisevad häälitsused irevil hammaste vahel ja kõik minule suunatud. Algas jõhker piiramine, millest murdsin välja ainult tänu hirmsale häälele, mida keha täiesti ootamatult tegi, ning kivile, mille suutsin kätte haarata ja ähvardavalt pea kohale tõsta.

See lugu meenub mulle, kui olen tütar Elleniga Euroopa suurlinnas, kus toimuvad streigid. Ühest rongist oleme juba maha jäänud, sest me ei hakanud end sinna pressima. Teisest rongist oleme juba maha jäänud, sest pressimised muutusid kähmlusteks, millest kiiresti taandusime. Kolmandale rongile me lihtsalt peame pääsema, sest see on viimane, millega oma järgmisse sihtpunkti saame. Meie selja taga on mass, kes alustab jõulist peale­tungi; kõikidel on vaja pääseda selle viimase rongi peale. Ja kui kuulen oma lapse ehmunud häält, tunnen, et ta käsi hakkab minu omast ära libisema,