Südamlik kiri emalt emale: armas ema, kes Sa eile oma pojaga Tartus teatris käisid. Ma nägin Su püüdlusi!

Pahatihti näeme, et emad ei anna üksteisele kuidagi hõlpu ning heidavad üht ja teist käitumisviisi ette. Avalikes kohtades käieski on emadel tihti tunne, et keegi jälgib ja hindab neid ning nende vanemlikku pädevust... Aga täna võib üks ema endale mõttes pai teha, sest teine ema märkas ja tunnustab teda. Kõige südamlikumal viisil. Loodame, et kiri jõuab ka õige emani!

Armas ema, kes Sa eile oma pojaga Tartus Teatri Kodu etendusele tulid ja sealt üsna kiirelt lahkusid – ma märkasin Sind ja Sinu püüdlusi. Märkasin, kuidas Sa enne etenduse algust tegid kõik endast oleneva, et lapses säiliks rahu, et ta oleks eesootavaks valmis. Märkasin Su rahu ja leebet olekut, kui laps jäi iseendaks ja reageeris ümbritsevale nii, nagu ta oskas. Märkasin seda, kuidas Sa saalis kohta valisid ja kuidas Su seljakott peitis endast läbimõeldud valikut asjadest, mida lapsele näppu anda, et tal oleks lihtsam keskenduda. Märkasin ka seda, kuidas Sa teda oma süles hoides viimase võimaliku hetkeni andsid endast kõik, et talle seda elamust pakkuda. Ja arvan, et hetkeks märkasin ka seda valu Su silmis, kui üsna pea koos lapsega saalist siiski lahkusid, samal ajal kui teised vanemad oma lastega rahulikult etendust vaatama jäid. Ma ei tea, mis tunne on olla erilise lapse vanem, aga täna tundsin tänu Sinule korraks seda, milline eriline tugevus on selliste vanemate sees.
Ma nägin Sind.
Ma hindan Sind.

Pere ja Kodu toimetus tänab kirja autorit positiivse esiletoomise ja märkamise eest! Kui selliseid emasid oleks vaid rohkem!