10.04.2023, 11:00
Peatoimetaja veerg | Emasid saadab igal sammul ürgne ja kontrollimatu süütunne
Emadus on üks omamoodi kummaline nähtus. Arutasin nädalavahetusel ühe teise kolme lapse emaga, kuidas iga kord, kui keegi sõpradest-sugulastest beebi saab ja me värske tita sülle võtame, toimub meiega midagi seletamatult veidrat. Mõnel emal tõmbub võõrast beebit hoides emakas krampi, mõnel täituvad silmad heldimuspisaratega.
FOTO: Kristi Palm-Anis
Paljudel tekib vastupandamatu vajadus seda pisikest inimest hoida ja kaitsta, pea täitub mõttega, et vahest on oma perestki veel üks beebi puudu...
See on justkui mingi ürgne kutse, mis pühib emadel peast kõik mured ja katsumused, mis raseduse, sünnituse ja lapse kasvatamisega läbi tehtud – kas see hoiabki inimkonda jätkuvana? Neil hetkedel tundub emadus läbinisti siiras, loomulik ja murevaba.
Sama ürgne ja kontrollimatu on ema süütunne, mis pea kõiki emasid igal sammul saadab. Hirm teha midagi valesti, hirm, et ma pole piisav. Siin ei ole üldse määrav, kui tugeva isiksusega on tegu või kui teadlikult ja ettevalmistunult emaduse teekonda käiakse. Igal nurgal varitseb oht – võib-olla ma oleksin ikkagi saanud paremini?
Minu omast erinev kasvatusviis ei ole automaatselt vale.
Sel teekonnal on kandev roll lähedastel, aga ka täiesti võõrastel teistel emadel ja nõustajatel, koolitajatel, terapeutidel. Meie seekordne rubriigi „Puudutab“ lugu (lk 30) näitab selgelt, et kui hinnatud koolitaja ütleb, et keisrilõige on lapse tervisele kohutav, kui nõustajad ja ämmaemandad pikemalt mõtlemata korrutavad, et kõik emad suudavad imetada, või kui emad vanemlusgruppides valimatult teistele emadele hinnanguid jagavad, on tee sünnitusjärgsesse depressiooni sillutatud.
Kui me emadena prooviksime märgata rohkem head ja tunnustada teist ema. Kui hukkamõistu asemel katsuksime mõista ja kui ütleksime endale, et teistsugune kasvatusviis kui minu oma ei ole automaatselt vale viis, oleksid paljud sünnitusjärgse depressiooni veerel sammuvad emad rahulolevamad, enesekindlamad ja õnnelikumad. Ning mis eriti tore – tänu sellele kõigele oleksid paljud lapsed õnnelikumad. Palun märkame siis head ja jätame hinnangud jagamata!
Mida kinkida lapsele, lapselapsele, väikesele nõole, parimale sõbrale? Pidev mure iga sünnipäeva ja lasteaia lõpetamise eel. Parim kingitus on elamus! Sel detsembril tuleb paljusid lapsi rõõmustanud Lotte uhiuue etendusega taas lavale. Janno Põldma kirjutatud „Lotte ja kadunud jõuluvana“ toob lavastaja Ain Mäeotsa abil Saku suurhallis vaatajate ette erakordse vaatemängu. Piletid on müügil piletitasku.ee.
