Mehe ülestunnistus: mul on raske võtta omaks naise lapsi ta eelmisest suhtest. Tunnen, et võitlen lastega naise tähelepanu eest

„Laste õrna une pärast tuleb õhtuti peaaegu kikivarvukil kõndida, kõik tegevused peavad olema planeeritud tulenevalt sellest, mis lastele meeldib. Rääkimata söögikohtade valimisest. Õhtuti pühendab naine end lastele ja mulle näib aina enam, et olen üleliigne,“ tunnistab oma kirjas meesterahvas, kes uue kaaslasega koos elama hakates pidi leppima ka tolle kahe lapsega.

Tutvusin oma praeguse elukaaslasega, kellel on kaks last, kaks aastat tagasi. Leppisime kohe kokku, et lastele ta mind ei tutvusta enne, kui me pole mõlemad kindlad, et meie suhe on päriselt tugev ja jätkusuutlik. Pärast seitset kuud koos olemist otsustas kaaslane lõpuks, et mul oleks aeg ka tema lastega tutvuda. Esimesel korral tegime seda neutraalsel pinnal: läksime kõik koos loomaaeda jalutama. Ütlen ausalt, et oli vahva.

Kui koos sai oldud aasta, kolisime ka kokku. Veidi enne seda oli toimunud naise elus ka suur muutus: tema eksmees kolis teise linna ja nende süsteem laste jagamiseks muutus. Varasem nädal-nädal asendus sellega, et lapsed elavad emaga ja veedavad kaks nädalavahetust kuus isaga.

Esimene nädal päriselt koos nendega elamist näitas selgelt, et kuigi ma olin enda meelest juba osa nende elust, siis tegelikult olin ma seal olnud ikkagi külalisrollis, kes argieluga maadlema ei pea. Mul olid olnud ainult hüved ja meeldivad olukorrad.