KRISTIINA BLOGI | Tean omast käest, kuidas pikaajaline magamatus võib inimese peaaegu koletiseks muuta

Alustasin värske emana kindlameelse suhtumisega, et lapsed peaksid magama algusest peale oma voodis ning jõudsin pärast unekooli lühiajalist katsetamist ning väga-väga palju magamata öid järgemööda arusaamisele, et laps võib küll „halvasti“ magada, aga see on paraku teatud piirini täiesti eakohane ja normaalne. Tollal ma ei teadnud veel, et peale ära kannatamise ja lapse üksi nutma jätmise on veel mingeid variante, mida teha, et olukorda kõigi asjaosaliste jaoks veidi meeldivamaks muuta.

Teise lapse sündides kujunes meie kodus välja süsteem, kus vanem tütar magas kas emme või issiga ühes toas ja beebi loomulikult minu kaisus. Ma ütlen loomulikult mitte sellepärast, et see oleks alati ja igal juhul iseenesest mõistetav, vaid sellepärast, et teise lapsega see oligi loomulik. Vanema tütre puhul püüdsime vägagi teatud protsessidele vastu töötada