KRISTIINA BLOGI | Last esimest korda hoidu viies tundsin nii meeletut süütunnet kui ka tohutut pingelangust

Käesolev aprilli alguse nädal on minu jaoks märgiline – mitte ainult seetõttu, et vahepeal paistis mitu päeva järjest lauspäike ning lõpuks ometi tundus, et enam küll lund maha ei saja, vaid ka seetõttu, et mu vanem tütar Frida saab sel nädalal viieseks ning ning noorem tütar Esme (1a 7k) alustas esimesi proovipäevi lastehoius. Lisaks olen mina aprillist alates tagasi tööl. Olen põnevil, ärevil ja nagu minu puhul juba firmamärgiks saanud, konstantselt väsinud (süüdistan selles peale ühe kaisuloomast unehäirija ka külma ning ennast lõputult oodata laskvat kevadet).

Viis aastat emadust... Ühest küljest pikk aeg, mille sees on olnud lugematuid igavikuna mõjunud minuteid, tuhandeid tunde kussutamist, kärutamist ja (matemaatilisi fakte arvestamata) vähemalt miljon magamata ööd, teisest küljest aga – alles see Frida ju sündis. Vaatasin teda mitu nädalat kui tulnukat oma käte vahel, nii ebamaine ja tarkade, sügavate silmadega oli ta mu jaoks. Nüüd ei kujuta ma loomulikult elu ilma temata enam ettegi ning tulnukaks ei pea ma teda ammugi. Pigem tekib aeg-ajalt häirivalt argine tunne, et nojah, mul on ju need kaks isepäist tüdrukut ja see ongi normaalne ja tavaline.

Kunagi teadveloleva vanemluse kursusel osaledes õppisin ära harjutuse, mille käigus vaadeldakse