Sünnitusjärgse depressiooni pihtide vahel. „Kartsin, et kui kellelegi oma mõtetest räägin, võetakse mult laps ära“

„Ma olin seda last nii väga tahtnud ja oodanud, aga tundsin ainult pimedust. Ärkasin igal hommikul kohutava süütundega. Tema naeratas mulle oma siirust täis silmadega, aga mina tundsin ainult tülpimust,“ jagab üks ema oma väga avameelses lugejakirjas.

Meie ainus laps oli väga oodatud ja hoolikalt planeeritud. Kõik käis nii-öelda raamatu järgi. Ülikool, karjäär, oma kodu. Kõik oli olemas. Seda elu elades oli nii minu kui abikaasa peas pidevalt mõte, et me rajame seda oma tulevase perekonna jaoks. Rasedustestil kaht triipu nähes valasime mõlemad õnnepisaraid. Ma olin sajaprotsendiliselt veendunud, et ma olen emaks loodud. Kuniks ma sünnitasin...

Teoorias teadsin ma kõike. Magamata ööd, koolikud, gaasivalud, hammaste lõikumine. Ma olin enda arvates vaimselt ja füüsiliselt valmis. Ja ühel ööl oma 4-kuuse beebi kõrval istudes ja teda vaadates suutsin ma mõelda ainult ühte: ma vihkan teda. Kuidas saab keegi midagi nii kohutavat oma väikese ja abitu beebi kohta mõelda? Mina sain.