Saame valida, kuidas käituda nii, et ei kahjustaks ennast või teisi. Kõigepealt tuleks oma tunne ära tunda, olukorda hinnata ja alles siis otsustada, kas ja kuidas sellele reageerida.

Olukorras, kus teine on vihane, kuid sa hindad, et tegu ei ole reaalse ohuga, vaid tunnetega, millega tuleb hakkama saada, võid märgata, et sa ka ise vihastad. Sest vihatunne tekib väga kiiresti, me ei saa seda alati ennetada ega peagi saama. See on loomulik reaktsioon ja me ei pea võtma eesmärki mitte vihastada, sest see tunne ise ei ole probleem. Ja kui me seda tunnet oma mõtetega elus ei hoia, siis viha lähebki üle. Tunne ei ole püsiv, see tuleb ja läheb. Kui ma ka märkan, et viha kerkib üles, siis mingi hetkeni see kerkib ja seejärel hakkab leevenema, ka siis, kui me üldse mitte midagi ei tee.

Erinevad viisid enese abistamiseks

Kindlasti on konfliktseid olukordi, milles pean püsima ja kuidagimoodi hakkama saama, edasi suhtlema. Et ennast rahustada, võib appi võtta eneseabiviise. Kõigepealt võibki öelda, et see küll nüüd vihastas mind, aga see olukord ei ole mulle tegelikult hetkel ohtlik ja ma ei pea energiat koondama, et sellele kuidagi vastu panna. Võib teha hingamisharjutusi, jälgida kasvõi üht hingetõmmet algusest lõpuni. Lihtne viis on ka kümneni lugemine, ja pealegi töötab see vahest ülihästi. Üks nippidest on tähelepanu kõrvalejuhtimine: võtta väike paus, vaadata korraks ringi, leida ümbrusest näiteks mõni köitev objekt, keskenduda sellele ja mõelda, kuidas nüüd reageerida. Mõnikord on enda vihareaktsiooni jälgimine väga huvitav: mida see viha teeb, kuidas ta tõuseb. Võib-olla hakkab süda puperdama või tõuseb pinge kuskile lõualuusse ... Viha kogemist oma peas kirjeldades reageerid ehk vähem impulsiivselt.

Katkend on Eesti vaimse tervise valdkonna ekspertide ühisloominguna valminud raamatust „Kriis-mis siis?!“, mida esitletakse laupäeval, 15. aprillil kell 14 Solarise Apollo raamatupoes.


Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid