KRISTIINA BLOGI | Laps on pereliige, mitte hotellikülastaja, kelle eest on vaja kõik ära teha

Sündisin Nõukogude Liidus ja olin eelkooliealine, kui Eesti taasiseseisvus. Minu lapsepõlves oli paljude täiskasvanute suhtumine lastesse tõesti seotud kana pissimisega, nagu üks vana ja rumal väljend õpetab ning vähemalt minu teada puudus siinmail enamikel lastevanematel igasugune ligipääs erinevatele kasvatusteooriatele kui välja arvata Benjamin Spocki legendaarne raamat „Teie laps“ ja vana hea talupojatarkus.

Minu esimene laps sündis siis, kui olin saanud 33-aastaseks ning Nõukogude Liit oli juba õnneks kauge minevik. Vahepeal olime jõudnud ühiskonnana sotsialismist interneti-ajastusse, kus infot tuleb lademetes ööpäevaringselt uksest ja aknast, ole ainult ise mees ja vali see õige või vajalik osa välja. Et mingit süsteemi või koolkonda võiks jälgida, tundus mulle, seni täiesti lastekaugele inimesele, sama vajalik nagu teha asju teisiti sellest, kuidas neid tehti meie põlvkonnaga.

Laps pole hotellikülastaja, vaid pereliige

Olen teatud mõttes vanamoodne ega kohane hästi uute tehnikavidinatega. Küllap vähemalt osaliselt seetõttu oli minuni jõudnud teadmine ainult Montessori-pedagoogikast ja nagu tagantjärele on selgunud, siis sedagi suhteliselt valikuliselt ja isegi vildakalt. Peamiselt kujutasin ette, kuidas hakkan last kaasama kõikvõimalikesse kodutöödesse ja toidu valmistamisesse, lastes tal südamerahuga tuuseldada tolmulapiga ja segada pannkoogitainast. Reaalsuses ei suutnud ma seda siiski niimoodi ellu viia. Mingid tolmutamised ja köögis toimetamised muidugi toimusid, kuid neid tuli ette siiski pigem harva. Kurb, aga tõsi – mind hoidis „minna laskmast“ tahtmatus