Eva Kolditsa kolumn | Mu ema ei olnud murede nägu

Kui ema veel elas, sõitsin alati maikuu teise pühapäeva hommikul rongiga Kehrasse, kotis eelmisel päeval küpsetatud kook. Alati proovisin mingit uut retsepti ja alati tuli see kook välja tavaline. Alati läksin maha peatus varem, et põllult nurmenukke korjata.

Alati lasin ukse taga kella ja kui ema avama tuli, laulsin alati talle kunagi pühapäevakoolis õpitud emadepäeva laulu. See laul oli nagu mingi rituaal, mil toimus andekspalumine ja -andmine. Alati naersime ja nutsime samal ajal ning olime väga õnnelikud. Siis sõime seda tavalist kooki ja muidugi ütles ema alati, et kook on suurepärane.

Ja siis ühel emadepäeval polnud enam põhjust Kehrasse sõita. Sisemine segadus oli suur. Oleks tahtnud jälle emale laulda, temaga koos naerda ja natuke nutta.