KRISTIINA BLOGI | Esimest last pildistatakse rohkem kui järgnevaid. Asi pole nunnuduses, vaid uudsuse puudumises

Olen üks neist emadest, kes vähemalt püüab aeg-ajalt kõik lastest tehtud fotod kokku koguda, läbi sorteerida, välja lasta printida, kronoloogiliselt albumitesse jagada ning sinna kuupäevad ja sündmused juurde kirjutada. Kahe lapsega kasvab muidugi ka fotode ning jäädvustamist väärt sündmuste arv. Vaba hetke on aga aina raskem leida, seega viimati pidin fotograafiliselt läbi töötama pea pooleteise aasta pikkuse perioodi.

Oma lapsepõlvest mäletan, et pere igast lapsest oli üks album, kus sees peamiselt mustvalged pooludused pildid, sekka ka mõni värviline, „päris fotograafi“ juures tehtud stuudiovõte. Küllap oli film kallis ja muidugi puudus ka komme kõike üles võtta, seetõttu oli pilte üsna mõõdukalt. Mingi hetkeni toimusid meie kodus isegi maagilised üritused pimedas vannitoas, kus hämara punase valguse taustal ilmusid pesulõksudega nöörile riputatud valgetele märgadele paberilehtedele tontlikud kujutised. Vähemalt nii mulle teatud mälupildid ajus ütlevad.

Esimest last pildistatakse rohkem

Ema on alati rääkinud, et minust kui esimesest lapsest tehti palju pilte ja järgmisest kahest tunduvalt vähem. Mulle tundus see omal ajal täiesti ebaloogiline või isegi ebausutav, sest mida väiksem, seda nunnum laps, kas pole? Nüüd, ise emana, pean paraku tunnistama, et vanema tütre näolapikest on samas ajavahemikus pildistatud ikka kordades rohkem kui noorema oma ja see pole kuidagi seotud nunnuks olemisega.

Esimest korda lapsevanemaks saades tuli tõesti iga uus näoilme ja liigutus jäädvustada, sest see oli ju lihtsalt niivõrd erakordne! Minu laste albumites on paraku niikuinii suhteliselt palju madala fotokvaliteediga pilte, sest pildistame me ju telefonidega ja seni ei ole me elukaaslasega väga hea kaameraga telefonidesse investeerinud. Tagantjärele vanema lapse pilte sirvides tuleb aga vahel isegi muie näole – tol hetkel üliolulisena mõjunud sündmus, näiteks lapse enda esmakordne püsti ajamine trepi najal mõjub kaugelt ja pooluduselt üles võetuna ikka väga suvalise klõpsuna. Nooremat tütart olemegi tõepoolest palju vähem pildistanud, küllap eelkõige uudsuse puudumise tõttu, kuitahes halvalt see ka mitte-esimeste laste kõrvus kõlada võiks. Aeg-ajalt lausa tuletan endale meelde teha pilte ka väiksemast, kui tema esimest korda midagi teeb või kogeb.

Fotojäädvustused pakuvad tulevikus palju rõõmu

Praktilise poole pealt valmistavad mulle meelehärmi kõik ebastandartses suuruses pildid, mis ikka aeg-ajalt tee meie koju leiavad, olgu siis tegemist näiteks lasteaia rühmapildi või portreeülesvõttega. Kuidas neid säilitada ja eksponeerida? Seni on need olnud lihtsalt albumi vahel, aga lapsed saavad ikka aeg-ajalt need kätte ja kui kiletaskutes pildid elavad tüdrukute elava huvi reeglina üle, siis lahtiselt olevad fotod ei pruugi seda teha. Või kaovad nad lihtsalt kusagile diivani alla ära. Kui need aga kuskile ümbrikusse peita, ei vaataks neid suure tõenäosusega enam kunagi keegi enne, kui praegused väikelapsed juba pensionärid on.

Ja kogu selle fotomajandusega tegelengi ma ju selle ainsa eesmärgi nimel, et oleks, mida vaadata – ka ilma nutiseadmeta. Endal on mõnus uurida praeguse viieaastase kunagisi beebipilte ja märgata mingeid loomuomadusi juba sealt vastu vaatamas. Vanavanematele on hea näidata ülevaadet pisikeste kasvamisest (ja kindlasti jagada mõnda ülesvõtet paberkujul ka neile nende isiklikku kogusse). Lastele endale aga jääb sellest loodetavasti sama tore tutvumine oma esimeste aastatega nagu oli kunagi mul. Nahkköites albumi asemel on nüüd küll libedate kaantega loomapiltidega pildiraamatud ning fotod on hoopis teises laadis ja võtmes, aga mõte on seal taga ju täpselt sama – jäädvustada seda, kuidas on möödunud aeg.