Lapsed ohkasid ja lonkisid liivakasti juurde. Ka seal polnud pikka pidu. „Liiv on külm!“ hüüdis abiõpetaja. „Tulge kohe ära! Kõik puhta paljakäsi, kus kindad on?“ Õitsvate põõsaste juures ei lubatud ka mängida. „Pärast saate allergia ja aevastate!“

Õpetajad sättisid kogu rühma pingile istuma. Oli väga igav. Päike paistis.

„Miks neil mütse peas ei ole?“ kostis järsku aia tagant. See oli möödakäija. „Nii saab päikesepiste!“

Õpetaja hüppas püsti. „Ruttu tuppa!“ Ta kiirustas lapsed rühma. Seal ootas koristaja.

„Legodega täna ei mängi,“ ütles koristaja ja pani klotsid riiulisse. „Astute peale ja saate haiget. Ja teravad pliiatsid paneme ka kapi otsa. Istuge laua taha ja vestelge. Kolme tunni pärast tulevad vanemad.“

Lapsed istusid, käed laua peal, ja vahetasid pilke. „Mis neil viga on? Mis päev see selline on?“ sosistas Otto.

Anni kehitas õlgu. „Tavaline päev. 1. juuni.“

Otto tõusis ja hiilis kalendri juurde. Ta tõusis kikivarvukile ja veeris. „L-A-S... LAS-T… LASTE-K... LASTE-KAIT...“ Sõna oli väga pikk. Lõpuks tulid vanemad ja viisid lapsed koju.

Ülejäänud päev polnud parem. Telekat ei tohtinud vaadata, sest see rikub silmi, magustoitu ei antud, sest suhkur pole hea. Vanni ei saanud, sest seal võib uppuda. Ottol keelati patsutada naabrikoera, kellel võivad olla kirbud.

Isegi õhtu oli teistmoodi kui muidu. Lapsed läksid vabatahtlikult voodisse, et kole päev ruttu läbi saaks, ja jäid otsekohe magama.

Järgmisel päeval oli õnneks kõik jälle normaalne. Lastekaitsepäev oli möödas. Sai edasi elada.

Jaga
Kommentaarid