Britt Ernewein: mäletan, kuidas klassivennad mu koti pidevalt vetsu peitsid. Lootsin, et mu enda lapsed kiusu tundma ei saa, aga...

Möödunud aasta suvel tuli mu vanim tütar oma klassivenna sünnipäevalt tagasi silmad veekalkvel. Uurisin temalt, mis juhtus, aga ta vaid rehmas käega öeldes, et kõik on korras. Tema värisev hääl ja pisarates silmad rääkisid teist lugu. Nii tegin ma ainsat, mida selles olukorras oskasin: tõmbasin ta tugevasse embusesse ja lihtsalt hoidsin teda ning musitasin ta pealage.

Aasta hiljem tean ma, et klassiõde kiusas teda sel sünnipäevapeol. Oma koosa sai ka sünnipäevaline, kes mu lapse kaitseks välja astus. Mina sain aga aru, et see periood, mida olin hirmuvärinal aastaid kartnud, on lõpuks käes.

Vetsu peidetud koolikott ja ukse taga varitsevad kiusajad

Kui mitu korda pidin ma ise lapsena klassiruumi minnes avastama, et mu ranits ei olnudki enam toolil ja siis seda otsima samal ajal, kui klassivennad naeru pugistasid. Enamasti leidsin ma selle tualetist. Kui mitmel korral visati mu kotisisu mu silme all aknast alla või peideti pärast kehalise kasvatuse tundi mu riided ära.

Ükski nendest lastest polnud halvast perest ja tegelikult oli tegu üsna viisakate lastega. Aga teiste eeskujul võivad kiusama hakata ka need lapsed, kellelt seda ei ootaks. Veelgi enam: pole ma ka ise plekitu.