KRISTIINA BLOGI | Emana on iga päev emadepäev ja iga emadepäev on tegelikult ema tavaline argipäev

Tänavune emadepäev on juba minu elu kuues. Esimest korda tähistasin seda siis, kui olin jõudnud ema olla vähem kui kuu aega, pea alles pöörlemas põhjatutest muudatustest, mida üks väike inimene minu maailma kaasa oli toonud. Ausalt öelda ma ei mäleta, et oleksin enne seda emadepäeva kuidagi eriliselt tähtsaks pidanud. Küllap ikkagi pidasin oma ema (ja vanaemasid) meeles – loodetavasti! – kuid see oli ka kõik. Ise emaks saades muutus emadepäev tähtsaks ja seda nii tütre kui ema perspektiivist.

Kui mina omal ajal lasteaias käisin, oli üks meeldejäävamaid sündmusi seal hoopis isadepäev. Mäletan, et seda tähistati äärmiselt eriliselt. Loomulikult olid kohal kõik isad (mis, olgem ausad, on juba iseenesest eriline) ja nendega koos korraldati lõbusaid teatevõistlusi ning mänge. Minu lapsepõlve fotoalbumis on pilt, kus on tabatud hetk ühelt selliselt teatevõistluselt – olen isa kukil, hoian käes lusikat, mille peal on (puu?)muna ning meie mõlema näol on võidutahe.

Emadepäeval tahaks ka põnevust

Ausalt öeldes pole mul aimugi, kuidas tähistati seal lasteaias emadepäevi, sest ühtegi pilti sellest pole säilinud, vähemalt mitte koos emaga. Küllap toimus liigutav kontsert, kus lapsed laulsid väriseval häälel ilusaid laule ja emad pühkisid publikus pisaraid. Nii on see olnud ka minu vanema tütre lasteaias ja iseenesest ei ole sellisele üritusele midagi ette heita. Minagi heldin, nähes oma last esinemas (või siis heldin natuke vähem, kui ta trotslikult ei esine).

Millegipärast on aga isadepäevi mu tütre lasteaias peetud hoopis teises võtmes, näiteks aktiivsete õuemängude, pimedas orienteerumise või lõbusa hommikusöögiga rühmaruumis koos kõikide issidega. Kuigi olen saanud mõnda asja koos tütrega (mõnikord paraku ka isa asendajana) kaasa teha, on aeg-ajalt tekkinud isegi kade tunne. Tahaks emadepäeval ka midagi põnevat ja mitte-harjumuspärast teha! Samas muidugi tean, et armas kontsert natuke kohmetute numbritega on kindlasti liigutav ning tuleb südamest nii laste kui õpetajate poolt.

Meelde jäävad asjad, mis on tavapärasest erinevad

Oleme elukaaslasega mõnikord oma lapsepõlvest rääkides jõudnud arusaamisele, et mingid sündmused, millest on alles eredad mälestused ja ehk isegi fotojäädvustused, võisid olla tegelikult äärmiselt erandlikud ning mõned teised seigad, mis kordusid päevast päeva, jällegi täiesti meelest minna. Näiteks võin tuua õhtuse raamatulugemise. Millegipärast ei ole mul ühtegi selget mälestust sellest, kuidas ema mulle ja õele-vennale raamatut ette luges. Ma ei usu elu sees, et seda kordagi ei juhtunud, pigem tundub, et seda juhtus nii sageli, et aju peab seda tänaseni äärmiselt tavaliseks ja mitte eriti märkimisväärseks seigaks. Samas on mul siiani selgelt meeles üks konkreetne õhtu, kui veensime ette lugema isa. Ta tuligi, inglise keele õpik kaasas, ning luges seda meile ette. Inglise keeles. Hea ju ühendada lastega tegelemine ning keeleõpe. Olime maruvihased, aga midagi polnud teha, kokkuleppes polnud mainitud, mis keeles pidi raamatut ette lugema.

Iga päev on emadepäev

Teise näitena tuleb kohe silme ette järjekordne foto lapsepõlve albumist – mina koos isaga Kalevi ujula basseinis, naeratus kõrvuni. Kurbnaljakas, aga nüüdseks olen mõistnud, et nii naeratus kui foto olemasolu on suure tõenäosusega seotud faktiga, et tegemist oli äärmiselt erandliku sündmusega. Nii lihtsalt elati, mitte ilmtingimata kõigis peredes, aga ühiskonnas üldiselt oli tavapärane, et isad lihtsalt ei tegelenud lastega sedavõrd nagu peetakse normaalseks täna. Õnneks ei tähenda see, et täiskasvanuna mul isaga toredat suhet poleks, see on isegi parem kui aastakümneid tagasi.

Emadel pole kunagi valikut olnud, nemad on tegelenud lastega igal ajal, iga riigi- ja ühiskonnakorra ajal, aga reeglina keegi ei pildista seda – kui just ema ise ei palu, olgu siis mälestuseks või Instagrami jaoks. Või mõlemat. Mul endalgi on lastega koos tehtud vähe fotosid, mis poleks udused selfid sülle magama jäänud beebiga. Mõnikord tundub, et meestel (või ka teistel kõrvalseisjatel) ei tule justkui pähegi jäädvustada ema argipäeva just seetõttu, et see on nii argine. Aga samas on see argine ju nii eriline ning kiirelt kaduv. Emana on iga päev emadepäev ja iga emadepäev on tegelikult ema tavaline argipäev. Head emadepäeva!