KRISTIINA BLOGI | Arvasin, et suudan hästi mitut asja korraga teha. Siis sain ma teise lapse...

Mina kasvasin üles kolmelapselises peres ja mulle tundus see täiesti tavalisena, ehk isegi standardina. Kui mõni uus sõber või tuttav teatas, et on üksiklaps või et tal on üksainus õde-vend, siis tundus seda ikka nii-nii vähe. Tuleb tunnistada, et väiksena sain ma eelkõige oma vennaga üsna halvasti läbi ja kaklused olid igapäevased, aga samas ainukese lapse elu ma ka ette kujutada ei osanud.

Emaks saades jõudis mulle kätte uus, lapsevanema perspektiiv, kust vaadates tundus ka üksainus järeltulija ausalt öeldes küll ja veel. Oleneb muidugi, milline laps esimesena sündima satub – kas kuldmagaja või unetu, kas ablas või närb sööja, kas „kerge“ või „raske“. Esimese lapse saavad tänapäeva naised aga aina hiljem, seega, kes liiga kaua ootab, võibki juba niiöelda hiljaks jääda.

Meie pere on õnnistatud sellega, et lapsed on tulnud praktiliselt kohe, kui nende tuleku võimalusele roheline tuli anti. Mõtlesime kunagi, et teise lapse plaani ei hakka ette võtma enne, kui esimene on lõpuks ometi öö läbi magama õppinud. Mingil hetkel aga tundus esiteks, et seda võibki ootama jääda (ja seega lõpuks üle teatud kriitilise emaks-saamise-vanuse minna) ja teiseks, et oleme vist magamatusega nii harjunud, et polekski ju hullu.