Avasta perega Eestimaad! Nädalalõpp Võrumaal – täis torne, loomi ja põrkeautosid

Seiklused ja sõidud kuuluvad suve juurde. Isegi kui pikka puhkust ette ei saa võtta, laeb juba paar-kolm päeva kodust eemal akusid. Mida Lõuna-Eestis ette võtta?

Veetsin hiljuti tütarde Daniela (8) ja Adrianaga (7) pikema nädala­vahetuse Võrumaal, kus on ka minu enda juured. Väike eemalolek Tallinna kärast mõjub alati rahustavalt, eriti kui minna loodusesse.

Meiega liitus mu Võru sõbranna, kel on samuti kaks last. Ta pakkus, et läheksime alustuseks Baltimaade kõrgeima tipu ehk Suure Munamäe vaatetorni. Minu tüdrukud on seal korduvalt käinud, kuid olid rõõmuga nõus uuesti minema. Nad on matkaja tüüpi ning naudivad ronimis- ja avastusretki.

Ilmselt ei saa keegi jätta Lõuna-Eestis käies torni külastamata. Suure Munamäe torn on ehitatud 1939. aastal ja see on 29 meetrit kõrge. Tipust avanevad imelised vaated Lõuna-Eesti maastikule. Ostsime perepileti, mis maksis 15 eurot. Nii tuli mõistlikum, sest tasuta pääsevad torni kuni kuue­aastased. Tõsi, tipus suutsid mu tütred veeta ehk 5 minutit, kui juba alla ja metsa vahele jooksma kippusid.

Tornis käidud, teatasid lapsed, et kõht on hirmus tühi. Seadsime siis sammud lähedasse kohvikusse Suur Muna. See oli mugav lahendus: emad said kohvi nautida, kui lapsed õues kiikusid ja liugu lasid. Kohvikus pakuti ka lasteeinet, mis ime­kombel kõigile neile sobis.

Veel üks torn – Rõuge Pesapuu

Kuna tundus, et vaadet jäi väheks, mõtlesime, kus oleks veel võimalik kõrgustesse ronida. Meenus, et läheduses asub Rõuge vaatetorn Pesapuu. Ajasime autodele hääled sisse ja sõitsime Rõuge poole.

Vaatetorn asub Ööbikuoru puhke­keskuse juures, kus on ka matkarajad. Tundus, et lastele meeldis 30 meetri kõrgune, arhitekt Karmo Tõra idee järgi tehtud Rõuge torn rohkemgi. Võib-olla selle pärast, et üles ronides said nad aega veeta kahes „pesas“, neist kõrgem 27 meetri kõrgusel. Samuti oli lahtisest tornist alla vaadates kohe näha, kui kõrgel oled. Kuna kõrgusekartjaid meie seas polnud, istusime päris pikalt Pesapuu torni otsas. Hea nipp oli, et võtsime lastele kaasa kõrremahlad ja küpsised, nii ei tekkinud neil soovi 5 minuti pärast alla joosta. Positiivne oli seegi, et raha ei kulunud – torni külastamine on tasuta ja vaade imeline.

Olime sõbrannaga veendunud, et nüüd on lapsed väsinud. Tuli aga välja, et nad said kõrgustest energialaksu ja polnud üldse nägudega, et võiks puhkama minna. Otsustasime siis ühendada lõbu ja puhkuse ning läksime Kubija loodusspaasse Võrus. See idee tuli ootamatult, kuigi olime igaks juhuks ujumisriided kaasa pakkinud. Hinnad on seal Tallinna omadega sarnased. Päevane perepilet nädalavahetusel maksab 60 eurot, selle sees on viis basseini ning neli sise- ja kaks välisauna. Saime vees lõbutseda ja lõpuks leidsid lapsed oma lemmikpuhkekoha, milleks olid lamamistoolid vaatega Kubija metsale.

Sarve talu loomad ja forellipüük Piusas

Järgmist päeva alustasime Sarve talust. Olime kuulnud, et Võru lähedal Kolepi külas asub äge talu, kus on võimalik näha ja paitada erinevaid loomi. Ja tõsi ta oli, Sarve talus elavad alpakad, laamad, lambad, kääbuskitsed, jänesed, haned, jahifaasanid, kanad-kuked jne, kokku üle saja looma-linnu. Pilet maksis 10 eurot. Hind sisaldas ka toidupoolist, millega neid tegelasi käest sööta, ning karvased ja sulelised olid nii sõbralikud, et lapsi lõpuks eemale meelitada oli väga keeruline. Tegu oli ütlemata armsa väikse loomaaiaga, rahvast oli vähe ja lapsed said kogu loomade tähelepanu endale.

Ma ei tea, kuidas teiste lastega on, aga minu omad on küll kogu aeg näljased. Pärast Sarve talu külastust, kui olime kuulnud lastelt korduvalt märkusi tühja ja koriseva kõhu kohta, turgatas meil sõbrannaga pähe mõte – lähme ja püüame ise kala! Sõitsimegi Piusa ürgoru puhkekeskusesse, kus saab tiigist vikerforelli õngitseda (kilohinnaks 22 eurot). Piusa on tuntud kaunite vaadete ja loodusrikkuse poolest. Püüdsime lastega kala, lasime selle pererahval ära küpsetada ja nautisime sööki. Kokku kujunes sealolek oodatust pikemaks ja meie päev jõudiski õhtule.

Luhasoo matk ja liikluslinn

Värskes õhus olek väsitab, kuid minu soov oli viimasel päeval üks matk ette võtta. Nimelt on Lõuna-Eestis väga ägedad rabad ja Luhasoo on neist mu lemmikumaid lapsest saati.

Luhasoo on huvitav selle poolest, et seal saab näha kõiki raba kujunemise etappe: madalsoost kuni kõrgrabani. Sealne raba on ka hoopis teise energiaga kui Tallinna ümbruse omad. Esiteks kohtad inimesi harva – mõnikord saad raba läbida nii, et ei näe hingegi – ja teiseks mõjub sealolek teraapiliselt. Luhasooga saab tutvuda viiekilomeetrisel õpperajal, millel kõndimist hõlbustab märgades osades laudtee. Õnneks meeldib ka mu tütardele mööda laudteid jalutada.

Lõpetuseks tegime lastele üllatuse ja läksime liikluslinna, mis asub Uue-Antsla külas. See oli nende lemmik üldse. Kui küsin, mis kõige rohkem meeldis, siis vastus on siiani, et liikluslinn. Imestan, et nad sellest välja kasvanud pole, kuid eks seal jätkub tegevust ka suurematele lastele. Atraktsioone on põrkeautodest ja vormelisõidust 9D-kinokapslini. Tasub aga teada, et maksta saab vaid sularahas, seega peab eurosid kaasa varuma ja mitme lapsega kulub neid üpris palju. Üks sõit maksab umbes 3 eurot, kallimad atraktsioonid 5–9 eurot.

Igal juhul lastele meie nädala­vahetus Lõuna-Eestis väga meeldis. Meie eeliseks oli, et me ei pidanud majutuse eest maksma ja saime ööbida vanavanemate juures. Rahalises mõttes enim kulus spaale ja liikluslinnale ning muidugi väljas söömisele. Kindlasti on võimalik teha selline väike reis ka säästlikumalt, miks mitte öösel telkides ja lõunaks grillides.

Kuhu sealkandis veel minna?

Piusa koopad. Vana-Võromaa üks tuntuimaid turismi­magneteid. Piusa koopad tekkisid 1922. aastal, mil sealset klaasiliivaks sobivat kvartsliiva hakati maa-alustes käikudes kaevandama. Praegu on koopad Baltimaade suurim nahkhiirte talvitusala. Koobaste külastuskeskuses on näitus ja võimalik on käia muuseumikoopas. Sealsamas on 1,4kilomeetrine matkarada.

Hinni kanjon. Tegu on 15–20 meetri sügavuse liivakivikanjoniga, mis on Eestis ainus omalaadne. Kanjoni pikkus on ligi 200 meetrit. Et kitsasse ja järsuveerelisse kanjonisse pääseda, on sinna rajatud trepid ja laudtee.

Otepää seiklusrada. Pargis võid veeta kasvõi terve päeva. Adrenaliini tekitavad eri raskusastmega ronimisrajad ja ligi 350 meetri pikkune õhulend Linnamäe oru kohal. Pere väiksemad saavad seikluskogemuse lasterajal.