Näitleja Natali Väli avameelselt neli aastat kestnud depressioonist: tean, et käin teraapias veel aastaid

„Kõigil on mured, kõik maadlevad mingite teemadega. Ma tahan rääkida avalikult pärisasjadest – kuidas me kõik võime mõttetult lapse peale ärrituda või maas nutta,“ sõnab näitlejanna Natali Väli, kes teab hästi, kui lihtne on väikeste laste kõrvalt end täielikult kaotada.

Natali astub minu ette otse elumuutuste keerisest, teadmatuse lävelt. Sellest suvest pole ta enam pärast 13 aastat Rakvere teatri näitleja. Ja sügisest alustab tema vanem tütar, augustis seitsmeseks saav Viktoria, kooliteed. Suund on silme ees, aga sihtkoht teadmata. Muutustele alistumise võlust ja valust ta räägibki.

Pealinna toob Natali tegelikult psühhodraama grupiteraapiaseanss. Ta on selles grupis käinud kolm aastat. Iseenda tundmaõppimise teekonda alustas Natali aga individuaalteraapias juba neli aastat tagasi. „Teise raseduse ajal tekkis mul depressioon ja ma ei osanud sellega midagi pihta hakata,“ tunnistab ta ausalt. Natali pidas muutunud olekut väsimuseks. Kui psühholoogist sõbranna juhtis naise tähelepanu tema eriti haprale vaimsele seisundile, oli pesamuna Kristin (4) mõnekuune.

„Olin kahe lapsega palju üksi, unetunde sai lugeda ühe käe sõrmedel. Esimese tütre, Viktoriaga, oli mul nii hea side ja klapp. Tundsin, et õe sündides võeti see temalt ära,“ meenutab Natali. „Ma tundsin ka valu, et ei saanud mõlemale lapsele pühendada nii palju tähelepanu, kui oleksin tahtnud