Eva Kolditsa kolumn | Tahan, et iga lapse peale saaks paista päike ja mitte ainult lastekaitsepäeval

Ühel päeval saabus Ants lasteaiast koju ja tahtis mulle midagi näidata. Pidin maha istuma ja vaatama. Laps püüdis hoolega oma sõrmi loendada, neid ükshaaval alla vajutades, siis raputas pead ning alustas uuesti, kuni jõudis soovitud tulemuseni. Rõõmsa elevusega näitas ta mulle keskmist sõrme ja teatas: „Vakk!“

„Mida sa mulle näitad?“

„Vakk,“ ütles ta veendunult. Ja kummardas!

Kui küsisin, kas ta teab, mida ta mulle näitab, asetas ta käed selja taha ning vaatas lakke. Selgitasin enda meelest üsna delikaatselt, mida see tähendab, ja Ants hakkas kõõksudes naerma.

Mäletan, et algklassides hakkasime millegipärast narrima üht veidi kogukamat venelast. Ootasime, millal ta ometi vihastab. Ta ei hakanud karjuma, ei jooksnud ära, ei heitnud meile kurje pilke… Kuni ühel päeval