Päevad tundusid sama pikad kui aastad

Olen otsustanud, et teine laps jääb minu viimaseks ja küllap seetõttu olen noorema tütre puhul pööranud rohkem tähelepanu asjaolule, et nii väike on ta vaid täna ja praegu ning seda aega ei saa ma enam kunagi tagasi. Vanema tütre esimestel aastatel oli olme ja emaks saamisega kaasnenud elumuutus niivõrd totaalne, et ma ei suutnud peaaegu üldse nautida „neid väikseid käsi, neid esimesi samme, neid esimesi sõnu“. Muidugi ma mäletan nii mõndagi „esimest“, aga hetkes olemise asemel oli pidevalt ootus – ja edasi? Mida ta järgmiseks ära õpib?

Olin tol perioodil pikalt lihtsalt ellujäämisrežiimil ja iga päev võis tunduda sama pikk kui aasta, seega ma ei osanud kuidagi suhestuda mõtlemisega, et hakkan seda aega kunagi tagasi igatsema. Noorema tütrega kodune olles kuulsin korduvalt vanemate laste emadelt, et „Naudi seda aega! Varsti on nad sul nii suured, et ei leia nädala jooksul tundi aegagi sinuga koos veetmiseks!“ Mõistusega saan ma sellest väga hästi aru, aga tihtilugu kuulsin ma neid sõnu nädalal, mil ma ei olnud saanud võib-olla tundi aegagi ilma lasteta veeta... Hästi, väike liialdus, aga kahtlemata on olnud ka selliseid nädalaid! Sellegipoolest on need ütlemised mulle meelde jäänud ja mind mõjutanud.

Magusnukrad tunded

Iga kord, kui olen jälle saanud kokku pakkida koti riietega, mis on jäänud meie nooremale tütrele väikseks, ja selle kellelegi edasi andnud, tunnen kergendust. Ühelt poolt puudutab see kergendus loomulikult füüsilist ruumi, mida vähem asju meile koju juurde annab. Teisalt ütleb iga edasi antud riidekott, et see konkreetne periood on nüüd läbi. Mitte kunagi ei ole sul enam vaja panna kellelegi selga nii pisikesi püksikesi või riputada kuivama nii tillukesi särgikesi. Kõik. Selle kergenduse taga on siiski ka pisikene kahetsustunne, aga asju läbi mõeldes ma ju ei igatse tegelikult enam koduse ema elu, öiseid toitmisi ja muud säärast. Emake Loodus on nii seadnud, et kõik vastsündinud ja beebid on lihtsalt tohutult armsad. Küll on hea, et tutvusringkonda sünnib neid ikkagi järjepanu juurde – saab aeg-ajalt titasid lähemalt vaadata ja siis kerge südamega emmedele-issidele tagasi anda. Minul enam kodus ühtegi beebit ei ole ja see on ühtaegu nii tore kui magusnukker.

Paneks aja seisma

Lastel endal on muidugi suureks kasvamisega meeletult kiire. Ma ei jõua kokku lugeda kordi, mil olen pidanud vastama küsimustele seoses vanuse ja koolimineku, telefoni saamise, meikimise ja muu säärasega. Millal ometi?! Tohutu teema on hetkel veel ka see, milline lasteaiakaaslane on (mõned kuud) noorem või vanem kui teine ja kellel on enne sünnipäev. Kontseptsioon sellest, et sünnipäeva järjekord muutub vastavalt sellele, kuhu me oma kalendriaastas jõudnud oleme, on viieaastasele veel tuumateadus – või siis pole ma osanud seda korralikult selgitada. Muide, pikalt oli vanema tütre suust tulev suurim võimalik solvang lause „Sa oled väike!“. „Emme, sa oled väike!“ tähendas seda, et emme oli hakkama saanud millegi eriti põlastusväärsega nagu näiteks hambapesu nõudmine.

Praegusel hetkel, kui jutuks tuleb, ütlen küll, et mul on kodus väikesed lapsed, aga samas on nad ju palju-palju suuremad kui mõnda aega tagasi! Aeg-ajalt tahaks tõesti kella seisma panna ja nautida hetki, kus musi-ja-kallirünnak on täiesti kohane ja armas lastega aja koosveetmise viis. Samas on mõnikord tunne, et ei jõua ära oodata, millal nendega juba pikemaid matku või kultuursemaid reise ette võtta saaks. Iga asi omal ajal või natukene hiljem... Ikka ajab see lause ebameeldivusest külmavärinad peale, aga pagan küll – mingi tõde selles vist ongi.

Jaga
Kommentaarid