„Sellega seoses on probleem see, et kes see vastutab selle töö eest, mis nad teevad,“ sõnab Velling. „Praegusel hetkel on olukord selline, et inimene peab enne teraapiasse minemist tegema väga suure eeltöö, missugune on terapeudi taust, millise väljaõppe ta on läbinud, kas ta on selle väljaõppe üldse läbinud, kas see teraapiavaldkond, mida terapeut kasutab, on kontrollitud mõjususega.“

„Igasuguse nõustaja ja terapeudi väljaõppe kriitiline osa on selgitada välja, kus on selle eriala ja selle spetsialisti pädevuse piirid. Ilma selle võimeta on see terapeut inimestele ohtlik,“ räägib Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsiooni tegevjuht Ott Oja.

Millist ohtu võivad tõenduspõhise väljaõppeta terapeudid endast kujutada? „Inimese sümptomid võivad ka võimenduda, eriti kehtib see traumateraapia puhul, kui terapeut ei tea, mida ta teeb. Tegelikkuses võib see inimest väga-väga kahjustada ja sümptomid võivad süveneda, kui mitte isegi tekkida uued sümptomid,“ ütleb Velling.

„Need teraapia eesmärgid võivad olla ebarealistlikud ja idealiseeritud. Kui inimene ei tunne selle teraapia lõpus, et ta on need saavutanud, siis jällegi see sisendab seda, et ma ei saagi hakkama. Teised inimesed saavad hakkama, aga mina olen ikka samas tupikus edasi,“ räägib tegevusterapeut Heldi McCaskill.

Vaata videot!

Jaga
Kommentaarid