Tiigri sünnipäev
Väikesel tiigril oli sünnipäev ja kõik tulid kohale. Tulid noored tiigrid, tulid vanad tiigrid ja nende sõbrad ja sugulased, kes olid ka tiigrid. Kogu metsaalune oli tiigreid täis, nii et silme eest võttis triibuliseks.
Suured tiigrid pikutasid varjulises puudesalus ja ajasid mõnusalt juttu. Väikesed tiigrid jooksid ringi, mängisid kulli ja ronisid puude otsa. Päikeseloojangul tassis tiigriema välja suure tordi ja see pisteti kohe nahka.
Kui pidu läbi sai ja külalised olid koju läinud, ronis väike tiiger puu otsa kuutõusu vaatama. Tiigriema ei viitsinud ronida. Ta pikutas puu all ja imetles uhket kollast kera, mis latvade kohale kerkis. Järsku kukkus talle midagi märga ninale.
„Mis nüüd?“ imestas tiigriema. „Vihmadeni on ju veel mitu kuud.“ Ta heitis pilgu üles. Tähistaevas oli selgemast selge. Aga jälle sadas midagi tiigriemale näkku. Ta lõi pea kuklasse. Väike tiiger istus oksal ja nuttis.
„Mis on?“ ehmus ema. „Kas sul valutab kuskilt? Kas sa sõid liiga palju torti ja süda on paha?“
„Mul on triibud paigast ära. Nad on vasakule nihkunud,“ nuttis tiigripoeg.
„Selles pole ju midagi halba,“ lohutas ema. „Ära sellepärast nuta.“
„Mul on lihtsalt kurb, et ma nii ruttu kasvan. Natuke veel ja ma olengi suur,“ tihkus väike tiiger.
Ema võttis jõu kokku ja ronis puu otsa. Ta istus poja kõrvale oksale.
„Väikesena käib aeg väga aeglaselt,“ ütles ema. „Sa oled veel kaua noor. Ja kui sa ükskord suureks tiigriks saad, siis näed, et ka see on tore.“
„Mismoodi tore?“ küsis tiigripoeg.
„Suured tiigrid on nagu väikesed tiigrid, lihtsalt suuremad. Meile meeldib ka sõprade ja perega olla, nalja teha ja tembutada. Ja suurel kehal on omad plussid.“ Tiigriema hüppas oksa peal ja see kõikus kõvasti. „Appi!“ itsitas tiigripoeg. „Hihii! Hahaa! Kiiguta veel!“
Ja nad kiikusid. Kollane kuu muutus suureks valgeks keraks ja valas kogu metsa heleda helgiga üle. Ja tõepoolest, kuuvalguses olid tiigriema ja väike tiiger täpselt ühesugused, lihtsalt üks suurem kui teine. Nad isegi naersid samamoodi, kui nad murdunud oksalt maha pudenesid ja uperpallitades mööda rohtu veeresid. Kurbus ja rõõm polegi nii erinevad, täpselt nagu ka väike ja suur.
