KRISTIINA BLOGI | Telekat me lapsehoidjana heaks ei kiitnud, aga lõpuks pidime ikka oma sõnu sööma

Minu lapsepõlvekoju jõudis arvuti suhteliselt hilja, vist umbes siis, kui olin põhikoolis. Isal oli küll juba üheksakümnendate keskpaigast telliskivilaadne Nokia mobiiltelefon, aga ma ei mäleta, et mul oleks selle vastu mingit erilist huvi olnud või et mul sellega mängida oleks lastud. Omaenda esimese telefoni (loomulikult nuppudega) sain põhikooli lõpusirgel.

On ilmselge, et kuulumine viimasesse põlvkonda, kes mäletab elu enne interneti võidukäiku, muudab mind oma laste puhul igasuguse nutinduse suhtes ettevaatlikuks. Eriti meenutades asjaolu, et kui varases teismeeas avanes võimalus noortekeskuses arvutimänge mängida, tegin seda mõnel korral märkamatult kuskil seitse tundi jutti, ise muidugi aja kulgu täiesti märkamata...

Hirmulood panid ekraane lapsest eemal hoidma

Kui sündis minu esimene tütar, hoidsime teda kõikvõimalikest ekraanidest eemal nii kaua kui suutsime. Me ei andnud talle kohvikus toitu oodates kätte nutitelefoni, ei näidanud enda elu lihtsustamiseks multikaid ega õpetanud kasutama tahvelarvutit (mida meil koduses majapidamises ei leidunud siis ega leidu veel nüüdki). Loomulikult ei vaadanud me tema juuresolekul ise televiisorit. Tegime seda kõike heade kavatsustega, sest hirmulood väikelaste ajutegevust pärssivatest ekraanidest olid meid ära kohutanud.