Taavi Eilat: istun lapsetoa vaibal, liigutan sõrmede vahel legoklotsi ja mõtlen. Mõnikord tunnen, et mind ei ole vaja

Õige pea saab täis aasta sellest, kui ma jäin Hõbega koju. Selle kodus oldud aasta jooksul on mult korduvalt küsitud, mis on olnud kõige raskem. Kõhkluseta olen vastanud, et peamine keerukus tuleb vaimsest poolest. Lihtsalt öeldes sellest, et muutus võrreldes varasema tempoka ja vaheldus­rikka eluga on üüratu.

Samal ajal kui Hõbe innustunult torni laob, istun mina tema toas vaibal ja liigutan sõrmede vahel legoklotsi, jättes mulje, justkui vaimustuksin sellest, ise samal ajal hoopis muid mõtteid mõlgutades. See on viimase aasta üks iga­päevane rutiin.

Kui me Annikaga rolle vahetasime ja tema lapsega kodus olemise lõpetas, jõudis Hõbe ikka, kus ta väljendab arusaadavalt oma soove, annab märku, kui miski ei meeldi, oskab kõndida, ronida, on mänguline, krutskeid täis ja nunnu. Tunnen, et võtsin koju jäämisega Annikalt palju esimesi avastusi ja rõõme ära