KRISTIINA BLOGI | Ühistranspordis lapsevankriga liikuv ema justkui tolgendaks inimestel ees, aga isa on kangelane, kellele teed antakse

Kui mu esimene tütar oli äsja saanud 13-kuuseks, sõitsin kolmeks ööpäevaks üksinda reisile. Öösel lennujaama turvakontrolli läbides sattusin kokku ühe tuttavaga. „Kuhu minek?“ küsis ta. Vastasin nii, nagu asi on – et mul on väike laps ja soov on teda rinnast võõrutada ja natuke nagu üksi olla ka. See pilk, millega naissoost (!) tuttav mind vaatas, oli parimal juhul üllatunud ja halvimal juhul hukkamõistev. Muidugi täitusin otsekohe süütundega ja peitsin pilgu kusagile põrandaprakku. Miks noore ema väike põgenemine rutiinist tekitab inimestes nii palju küsimusi ja isegi etteheiteid?

Minu elukaaslane on mõned päevad pärast mõlema lapse sündi sõitnud välismaale komandeeringusse. Need on olnud muidugi pikalt ette planeeritud ja lapsed ju ei sünni kalendri järgi, aga sellegipoolest – ma ei mäleta, et keegi oleks seda talle kunagi otseselt ette heitnud.