Eva Koldits: lapse jaoks on puuksunaljad lõbusad, mind sunnivad need hoopis kannatlikuks jääma

Vaatame ühel õhtul koos lastega „Rangot“ – vesterni stiilis animatsiooni. Peategelase reaktsioonid, püüdes täita talle peale pandud kangelase rolli, on tulvil sama­suguseid hetki nagu „Jääajast“ tuttaval oraval, kelle üks silmapilgutus võib tähendada nii geniaalset ideed, lootust suures lootusetuses kui ka universumi lagunemise algust.

„Miks sa naerad?“ küsib Ellen.

Püüan selgitada, kuid saan aru, et tema jaoks ma lihtsalt põhjendan oma naermist, aga see ei saa olla ometi tegelik põhjus.

Samuti meenub lapsepõlvest üks täiskasvanute koosolemisel kõlanud anekdoot. Kõik naersid. Mina ehk kõige valjemini. Kui siis üks härra veidi segaduses küsis, kas ma sain naljast aru. Sellele järgnes möirgav naerukoor. Sel hetkel sain aru vaid sellest, et nad ei naera enam anekdoodi peale, vaid minu üle. Ilma vähimagi põhjuseta! See ei olnud sel hetkel üldse meeldiv tunne.