KRISTIINA BLOGI | Ilma lasteasutusteta, mis mu tütreid hoida on võtnud, poleks ma hakkama saanud ei vaimselt ega materiaalselt

Lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla, ütleb üks üldtuntud Aafrika vanasõna ja aastatuhandeid on kogu maailmas külad ka lapsi üles kasvatanud. See, et kellegi lapsed on ainult tema enda lapsed, keda igapäevaselt vanavanemad, tädid-onud, naabrid või hõimlased kantseldada ei aita, on ajalooliselt üsna uus praktika, mis paraku võib nii mõnegi meie aja noore ema meeleheitele viia.

Ühelt poolt öeldakse tänapäeval, et sünnitama peaks ainult nii palju lapsi kui ise (üksinda) üles suudad kasvatada, reaalselt aga ei suudaks ju ilma igasuguse kõrvalise abita mitte keegi ühtegi last üles kasvatada – ja kas peakski?!

Tänapäeva „küla“ tähendab mõnel juhul tõepoolest lähedal elavaid vanavanemaid või aktivistist onusid-tädisid, sagedamini aga on suurimaks abiliseks näiteks töö- ja eraelu ühendamisel siiski lasteaiad-hoiud. Olen kohanud inimesi, kes räägivad uhkusega sellest, kuidas nemad kunagi lasteaias ei käinud või kuidas nemad oma lapsi küll kunagi lasteaeda ei pane. Ju siis on neil olnud vägev turvavõrgustik, mis on lasknud sellist valikut teha. Mina isiklikult ei kujuta ette, kuidas ma oleksin saanud hakkama nii vaimselt kui materiaalselt, kui mul poleks olnud lasteasutusi, mis minu tütreid hoida on võtnud.

Süümepiinad selle üle, et laps lasteaias rohkem aega veedab kui kodus

Minu enda lasteaiakogemus oli üsnagi negatiivne, aga küllap oli tegemist eelkõige ajastu probleemiga, kus last ei võetud n-ö inimesena, vaid ta oli justkui nukk, kes pidi etteantud reeglite järgi tegutsema. Lisaks puudusid tol ajal tihtipeale laiemad teadmised kõiksugustest pehmematest lähenemistest probleemsetele lastele. Tänapäeva lasteaiaõpetajate tase on kindlasti seinast seina, aga minu tütardel on suuremas osas väga vedanud ning olen näinud, kuivõrd südamega ja pühendunult paljud õpetajad oma tööd teevad. See on leevendanud aeg-ajalt tekkinud süümepiina, kui teatud perioodidel on tunne, et laps veedab oma ärkvelolekuajast rohkem tunde lasteaias kui kodus.

Ühest küljest ei suudaks ega oskaks ma iialgi mõelda välja niivõrd palju arendavaid tegevusi, mida rühmaruumis läbi viiakse, teisalt aga on rahulik kodune aeg samavõrd oluline (mitte et kodune aeg alati rahulik oleks, paraku...). Õnneks on minu mõlemale tütrele seni lasteaias ja -hoius meeldinud, kui mõned üksikud lühemad perioodid välja arvata ja ka siis on olnud probleem pigem hommikul issist-emmest lahkumises kui ülejäänud päevas. Põhiline mure seoses lasteaiaga on see, et ükskõik, kui hilja ma oma viieaastasele järele lähen, jõuan ma alati liiga vara ja ta pole veel üldse mängida saanud! Ja nii on see meil juba aastaid.

Turvavõrk pakub hingerahu

Vanema tütrega käisid meil tema esimestel eluaastatel aeg-ajalt abiks ka lapsehoidjad, keda nüüd Tallinnast väljas elades väga raske leida on. Meie põhiline „küla“ on minu ema, kes on täistöökoha kõrvalt ohverdanud lõputult õhtuid ja nädalavahetusi, et hoolitseda mõne oma lapselapse eest kuue hulgast. Mõnikord, kui tööülesanded kuhjuvad nii minul kui elukaaslasel, on ta pidanud lausa mitu õhtut nädalas hilise kellaajani meie juures veetma. Kui meil sellist tugevat tugisammast ei oleks, oleksime küllap pidanud töökohta vahetama või iganädalaselt tasulise lapsehoidja palkama. Oleme tohutult tänulikud, et selline pühendunud ja armastav vanaema meie lastel olemas on.

Tegelikult on meil olemas veel üks küla – sõna otseses mõttes küla, kus me täna elame. Esimesed kaks siin viibitud aastat olid koroona-hõngulised ning inimesed hoidsid tuntavalt omaette. Viimane aasta on aga sõpru-tuttavaid juurde toonud ning on tohutult rõõmustav tunda, et vaid mõne sammu kaugusel on teised pered, kes tuleksid vajadusel meile lastega appi ja meie loomulikult samamoodi ka neile. Isegi kui suurt abi pole vaja, siis selline turvavõrgu tunne pakub lihtsalt hingerahu ja kindlustunnet.