Peatoimetaja veerg: ka lasteaiaõpetajad on enamjaolt samasugused pereinimesed nagu meie
Üle kõige siin maailmas armastan suve. Seda tunnet, kui astun paljaste varvastega lahtistes kingades õue ja keeran näo päikese poole. Panen silmad kinni ja tunnen, kuidas valgus voolab mu sisse. See annab mulle energiat, head tuju ja pealehakkamist maailma liigutada.

Käin suurima heameelega suviti tööl. Astun juba varahommikul reipa sammuga kontori poole ja kõik õnnestub mängleva kergusega. Ka toimetuses näevad inimesed erksad välja ja naeratavad rohkem. Kui pimedatel talvehommikutel on lapsi vahel raske kombekatesse ja lasteaeda meelitada, siis suvel on nad kribinal-krabinal rataste seljas ja vuhisevad kiirustades sõpradega kohtuma. Õhtuti neile järele minnes on tükk tegu, et põnne päikeselisest lasteaiahoovist koju keelitada. Suvel ei tunne ma süüd, kui nad on viiel päeval nädalas kohal, sest tean, et nad elavad seal oma parimat elu – saavad lõputult turnida, palli kõksida ja isegi veemängud maha pidada.
Aga siis algab kollektiivpuhkus. „Suvel juhtub tihti, et annan lastele puldi ja ütlen, et vaadake telekat nii kaua, kui tahate,“ tunnistab Helerin seekordses ajakirjas mõrult. Lasteaed läks kinni, aga ema töö vajab tegemist. „Kas kõik lasteaiaõpetajad peavad tingimata koos puhkama?“ küsib samas loos Kristiina, kes samuti igal suvel selle probleemiga kimpus on. „Ka lapsed vajavad puhkust,“ sõnavad lasteaiapidajad selgituseks kui ühest suust.
Küllap naudiksid õpetajadki puhkusi läbi aasta, kui neile selleks võimalust pakkuda.
Ka meie lasteaed on kolm nädalat järjest kinni. Minagi pean osa sellest ajast tööl käima ja ka mina luban sellal lastele rohkem ekraane, kui ma seda tavalistel päevadel teeksin. Ka minu lapsed veedavad suvepuhkusel rohkem aega nelja seina vahel, kui nad seda lasteaias teeksid. Ei Helerin, Kristiina, mina ega paljud teised emad Eestis arva, et see on mingi kvaliteetne puhkus, mida lapsed vajavad. Lapsed tahaksid puhata siis, kui nende vanemad puhkavad – tunda rõõmu, et kõikidel on vaba aeg. Aga et kõik oleksid rõõmsad ja vabad, peavad vanemad saama otsustada ning tööandjaga läbi rääkida, millal ja kui pikalt on parim aeg puhata. Meie pere pikim ja parim puhkus on südatalvel, kui kõik on pimedusest ja külmast väsinud ning soovime sellest end mõneks nädalaks välja lülitada.
Soovin teile päikeselist juulit, võimalust mitte palju rööprähelda ja jään ootama, et kiirelt muutuv maailm suudaks lõpuks muuta ka lasteaedade süsteeme, mis on selgelt ajale jalgu jäänud. Lasteaiaõpetajad on enamjaolt samasugused pereinimesed kui meie – küllap naudiksid nemadki oma puhkusi läbi aasta, kui neile selleks võimalust pakkuda.