Need kümme soovitust aitavad olla sul õnnelikum lapsevanem

Ausalt öeldes polegi sul iga kord õigus. Ja ei peagi olema. Mitte kellelgi ei ole. Mõnikord tõstad häält, kui tegelikult soovid, et oleksid rahulikuks jäänud. Süüdistad last, kes pole midagi halba teinud, aga süüdlane pääseb puhtalt. Aitad liiga palju või liiga vähe. Viid vale lapse hambaarsti juurde või ostad õhtusöögiks snäkke automaadist ja taipad, et niikuinii ei olegi alati olemas õiget valikut. Ja sa saad homme alati uuesti proovida.

See, mida sa tahad praegu, pole alati see, mida tahad hiljem. Nii palju kordi oleksin eelistanud minna lihtsama vastupanu teed. Tõsta ise laste nõud laualt ära. Öelda matemaatikaülesande vastus ette. Saata õpetajale kiri, et laps jamast päästa. Aga see, kui mina praegu seda teen, ei õpeta ju mu lapsi neid asju hiljem ise tegema. Lühikeses plaanis tähendab see, et veedan palju aega, tehes nende tööd, pikas plaanis lausa seda, et ma pole suutnud neile õpetada, mida nad suureks saades vajavad. Lapsevanemaks olemises tuleb enamasti valida raskem tee.

Midagi ei ole valesti. See tuleb Sarah Susanka budistliku kallakuga raamatust „Mitte nii suur elu“, mida lugesin aastaid tagasi. Tema lähenemise kohaselt pole kunagi midagi valesti ja midagi ei saagi valesti olla, sest mis iganes on juhtunud, on juba juhtunud ja seega see lihtsalt on nii, nagu on, mitte valesti. Mina nii kaugele minna ei suuda, ilmselt sellepärast pole ma ka budist, kuid ma leian sellest tõdemusest lohutust, mille poole pöörduda, kui asjad parasjagu lähevad valesti. Lapse jonn, probleemid tööl, teismeea kriisid, haigused, murtud luud... põhimõtteliselt peaaegu alati, on asjad siiski hästi.