KRISTIINA BLOGI | Samaaegselt lapse verejooksu peatamine, tema lohutamine ja vapper ning rahulik olemine on paras katsumus

Mäletan oma lapsepõlvest selgelt, kuidas füüsiliselt haiget saades, näiteks õues joostes põlved asfaldi peale katki kukkudes, oli mu esimene instinkt ja suurim soov minna murega oma ema juurde. Meenub korteri ukse taga ootamine (huvitav, kas mul polnud siis võtit?) ja kui ema avama tuli, nutma puhkemine. „Kukkusin!“ Ema tohterdamine ja lohutamine aitas alati.

Nüüd oma tütardega olen igapäevaselt tunnistajaks imelisele paranemisele, kui ära löödud pea või kriimustatud käsi ununeb pea kohe, kui mina olen sinna peale puhunud ja lausunud võlusõnad „Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu mure ...“

Elukaaslane on mulle mõnikord ette heitnud liigset kanaemadust ehk ohtlike olukordade iga hinna eest vältimist, aga ma tõesti ei suuda rahuliku südamega pealt vaadata, kuidas mu paariaastane kuskil kõrgel kõõlub. Eriti seetõttu, et olen olnud tunnistajateks olukordadele, mis oleks võinud tõesti kehvasti lõppeda.