Lapse pärast muretsev ema: mu tütart hüütakse lumeinimeseks ega võeta mängu, sest ta on teistest pikem

„Mu laps on kurb, sest teda narritakse ja ta on hakanud juba küürakil kõndima, et end pisemaks teha. Kuidas ma talle seletan, et igaüks kasvabki erinevas tempos,“ küsib anonüümseks jääda sooviv ema, kes oma 9-aastast last aidata tahaks.

„Kuna oleme mehega mõlemad üle keskmise pikad, siis pole ime, et ka meie mõlemad tütred on nii-öelda suurt kasvu. Seda juba alates sünnist. Nooremale tütrele tuli põhimõtteliselt sünnist selga ajada bodi suuruses kolm kuud, sest väiksema bodi trukke poleks ühegi valemiga kinni saanud.

Teda esimest korda lasteaeda viies hakkas kontrast aga esimest korda päriselt silma. Ta oli rühmakaaslastest igas mõttes suurem. Lasteaia-aastatel see õnneks siiski muret ei tekitanud. Ju olid lapsed liiga väikesed ja liialt siirad, et kedagi pikkuse pärast narrima hakata. Kooli minekuga asi muutus. Kaasa ei aidanud ka see, et tütre klassi sattusid lapsed, kes temast vastupidiselt on hoopiski keskmisest veidi pisemad. Muidugi mõne erandiga.

Parim sõbranna on talle vaevu õlgadeni.

Kui laps esimest korda nuttes koju tuli, ei tahtnud ta väga rääkida, milles asi on. Hiljem selgus, et teda narritakse hiiglaseks ja jetiks. Võrdlusena saan tuua, et ta parim sõbranna, kes on temast viis kuud vanem, on talle vaevu õlgadeni. Kusjuures kui ma võrdlen last mõne oma tuttava samaealise lapsega, siis on kasvuvahe väiksem. Ilmselt on asi tõesti selles, milline klassikomplekt on kokku sattunud. Pisikesed lapsed, kelle keskel on üks, kelle jalanumber on teistest 3-4 numbri võrra suurem ja kes mõne puhul saabki ainult pealage vaadata.

Selle kooliaasta lõpus märkasin ma, et lapse rüht on muutunud kehvemaks. Selgus, et ta kõnnib koolis olles küürakil, et proovida ennast natukenegi pisemaks teha. See tõi muidugi kaasa selle, et teda hakati lisaks ka Quasimodoks hüüdma. Tema tahtis lihtsalt natukenegi paremini teistega ühte sulanduda. Ma proovisin talle küll seletada, et ta ei pea oma pikkust häbenema ja osad inimesed ongi teistest suuremad, see ei ole oluline. Paraku on lapsele seda raske seletada. Eriti lapsele, keda füüsiliste omaduste pärast narritakse. Kaasa ei aita see, et ka klassijuhataja ise on väga pisike, 1.52m pikk naisterahvas. Ta küll üritab lapsi korrale kutsuda ja nimede hüüdmisele lõppu panna, aga kuna tütar on temaga pea sama pikk, ei mõju see just liiga efektiivselt.

Laps kõndis küürakil, et teistega ühte sulanduda.

Praegu on õnneks suvevaheaeg ja puhkavad nii lapse kui minu närvid. Niivõrd-kuivõrd. Eelmisel nädalal pidime lapsega uusi jalanõusid ostma ja keset kingapoodi purskas ta lihtsalt nutma, sest ta jalanumber on vahepeal kasvanud. Ta keeldus täiesti hüsteeriliselt number 38 kingasid jalga panemast ja ütles ise läbi nuuksete, et äkki ta ongi lumeinimene. Ma tahaks nii väga last kuidagi lohutada, aga ma lihtsalt ei oska. Ma ei saa talle öelda, et klassikaaslased kasvavad järgi, sest tõenäoliselt ongi asi nii lihtne, et nemad on pisemad ja tema on suurem. Mõni poistest ehk teeb mõne aasta pärast suurema kasvuspurdi, aga seda kindla faktina ma talle lubada ei julge.

Mul on ilus ja tark tütar, ma tahan, et ta end ka niiviisi tunneks, mitte ei peaks küürakil kõndima ja end häbenema...“