KRISTIINA BLOGI | Üle selgroo jooksis külm jutt, kui nägin, et laps saadab silmadega kedagi nähtamatut. Sain aru, et me pole üksi

Ma ei mäleta, et mu vanem tütar oleks kunagi kõhedakstegeva järjekindlusega toa tühja nurka vaadanud ja seal kellegagi justkui suhelnud. Noorem tütar on aga mind juba kahel korral pannud tundma, et peale meie kahe on toas veel keegi, keda mina paraku aga ei näe.

Oma lapsepõlvest ma ühtegi üleloomulikku kogemust ei mäleta. Algkoolis meeldis meile klassiõdedega väga vaime välja kutsuda ja tegime seda sageli. Eredalt on meeles üks kogemus, kui olime pikalt üritanud kontakteeruda Freddy Mercury vaimuga ja keegi arvas end äkki midagi aknaklaasil vilkumas nägevat. Oh seda kiljumist, karjumist ja kambakesi ummisjalu uksest välja tormamist! Hiljem samal perioodil kuulsin rohkelt manitsusi selliste tegevuste ettevõtmisel.

Noorem tütar ehmatas mind aga esimene kord, kui oli umbes aastane. Olime kahekesi kodus, kui tütar hakkas äkitselt