Suurimast kaotusvalust ülima õnnetundeni. Taavi Eilat: suures tänutundes hoian käte vahel poeg Augustit

2020. aasta juuli teine pool. Sõidame kaheteistkümnese sõpruskonnaga traditsiooniks saanud rattamatkal mööda Eestit, seekord Peipsiveerel. Ma olen jäänud suvises päikesepaistes kulgeva rattagrupi lõppu, ees mustad päikeseprillid, kõige suuremad ja tumedamad, mida suudate ette kujutada. Silmad nende tumedate prillide varjus voolavad vahetpidamata vett. Nutt.

Eelmises vahepeatuses ühe külapoe ees võtsin vastu heliseva mobiiltelefoni – rääkis koju jäänud Annika. Ta teatas murtult, et meie vägagi loodetud ja seni igati loomulikult kulgenud esiklapse ootus on teisel kuul katkenud. Ei ole ühtegi selget põhjust, lihtsalt nii on. See on valus. See on elu. Nagu nüüd tagantjärele tean, siis see on vägagi tavaline. Toona ma seda ei teadnud.

Edasise ratta pedaalimise käigus jõuan läbi raalida sadu mõtteid ja põhjusi, aga mis peamine – kaotusvalu