„Muidugi tahame me kõik oma lapsi aidata ja kaitsta neid läbikukkumiste ja valu eest. Aga aitamisega liiale minemine tekitab hoopis teised probleemid. See jätab noored täiskasvanud ilma oskuste ja tahtejõuta, et iseseisvas elus hakkama saada.“

Iga probleemi laste eest lahendamine röövib neilt võimaluse õppida ise konflikte lahendama või õppida, kuidas tulla toime pettumusega. Rääkimata vajalikest argioskustest. Sel päeval, mil nad kodust välja kolivad ja peavad endaga äkitselt ise hakkama saama, võib neil väga suure tõenäosusega tekkida suur ärevus.

Seda teooriat toetab ka Ameerikas 100 000 ülikooliõpilase seas läbi viidud uuring.

Noortelt uuriti, millised tunded on neid peamiselt vallanud aasta jooksul, mil nad on kodust eemal elanud.

  • 84% tundsid, et kõike, millega nad peavad ise hakkama saama on liiga palju

  • 60% tundsid end väga kurvana

  • 57% tundsid end väga üksikuna

  • 51% tundsid ülevoolavat ärevust

  • 8% kaalusid enesetappu

„Lapsevanema üks peamistest tööülesannetest on jõuda punkti, kus ta ei pea lapse eest enam kõiges hoolt kandma. Vanem peab teadma, et ta lapsel on oskused, kuidas ise hakkama saada ja seda juba noorest east,“ ütleb Lythcott-Haims.

Seega anna oma lapsele natuke ruumi, et ta saaks hingata. Las ta kukub, las ta saab halva hinde, las ta tunneb kurbust, viha, pettumust. Las ta õpib iseenda tehtud vigadest. Las ta õpib, et milleski ebaõnnestumine pole maailma lõpp vaid lihtsalt üks samm teel õnnestumiseni. Oma last võimalikult kaua vati sees hoides võtad sa talt selle võimaluse ära. Seega: kui sa soovid, et su laps suudaks ühel päeval funktsioneerida ka ilma sinu igakülgse abita, siis hakka talle seda õpetama juba lapseeast saadik. Hoolitse oma lapse eest, abista teda, aga tea millal on aeg pidurit vajutada!

Allikas: yourtango.com

Jaga
Kommentaarid