Barbiemaania vallutab ilma. Kas kinos jooksvat „Barbie“ filmi aga peaks üldse lastega koos vaatama minema?

Eelmisel nädalal seisin minagi oma roosa kleidiga mitmete teiste seas, kes läksid hiiglasliku turunduseelarvega (sada miljonit dollarit) „Barbie“ filmi esilinastusele. Mind ümbritsesid kümned ja kümned naised, üks kaunim (ja roosam) kui teine. Minu peas oli vaid üks küsimus: kus kõik lapsed on?

Viimane kord, mil ma ise mängimiseks barbinukku käes hoidsin võis olla vast 20 aastat tagasi. Võimalik, et ka rohkem.

Küll on aga barbivaimustus peal mu tütardel, eeskätt mu viieaastasel, kellel on kogunenud neid selline hulk, et ma ei suudaks neid ka parima tahtmise korral üles loetleda. Ja nii läksin ma ka filmi vaatama eeldades, et tegu on pigem väga lihtsakoelise ja kergelt jabura linateosega, mis äratab üles kunagiste barbifännide nostalgia ja paneb elevusest käsi kokku lööma need pisikesed tüdrukud, kes täna nukkudega mängivad. Tuleb välja, et ma eksisin.