Mari-Liis Suvi-Otstak: pärast raseduse katkemist tundus võimatu mõelda, et tunnen end kunagi uuesti normaalsena või suudaksin naeratada

Juba kaheksa aastat olen jalutanud iga päev koeraga samu radu. Neil radadel olen kogenud kõige valusamaid, kõige kibedamaid ja kõige magusamaid pisaraid. Tean täpselt, kuhu need metsarajad viivad, kuid ei tea kunagi, kuhu oma mõtteis neil jõuan.

Ühel hilisõhtul aastaid tagasi, tegin väga keerulise kõne oma isale. Teadsin, et see on vajalik. Vajalik selleks, et mul hakkaks kergem. Vajalik, et saaksin minna edasi. Veidi enne seda kõnet katkes minu esimene ja kauaoodatud rasedus.

Koer vajas jalutuskäiku ja seda me tegimegi, läksime jalutama. Ikka oma tuttavatele radadele, kuid kõik oli järsku teisiti. Kas need on tõesti needsamad teed? Need, millel olen õhulosse ehitanud ja unistanud. Need, kus olen ette kujutanud, et hoian käest väikesel inimesel, oma pojal või tütrel