"Kui me eksiga tülitsesime, ei julgenud tütar minuga hiljem isegi rääkida. Ta teadis, et ema oleks ta peale vihastanud..."

„Ma olen iga jumala päev proovinud temaga ühendust saada, kuid tulutult. Mul on tunne, et minust on midagi välja rebitud. See on nagu lapse kaotus. Ainult et mu laps on tegelikult elus,“ pihib mulle ühes pealinna kohvikus Margus*.

Margus teab omast käest, et manipulatsiooni ja vaimse vägivalla ohvriks võivad langeda ka mehed. Lihtsalt mehed ei kipu sellest rääkima. Meie kohtumisele on ta võtnud kaasa Sirle, kellega ta on koos elanud kaks aastat. Nendega ühe katuse all elavad Sirle kaks last, kuid oma 10aastast tütart pole mees näinud peagi poolteist aastat.

Ekskaasa Avega oli Margus koos 15 aastat, ent pärast aastaid kestnud tülisid tundis mees lõpuks, et ainuüksi laste nimel nii enam edasi minna ei saa. Et Margus kohe teise suhtesse astus, valas Ave jaoks muidugi õli tulle. Lisaks mehele ründas ta tolle uut naist. Sirle meenutab, et on Avelt saanud väga teravaid sõnumeid. Eriti hästi on tal meeles üks esimesi: „Ole oma mehega õnnelik, aga tea, et ma kavatsen vajutada kõige valusamale kohale, mis võimalik.“

Mis see valus koht on, sai ruttu selgeks. Lapsed.